KOGEMUS: pärast isa surma oli kuulda samme...
Enne ema surma vaatasime koos vanu fotosid ja äkki küsis ta, mida mina arvan elust pärast surma. Ütlesin, et kui on surm, siis on köik. Oleksin vöinud olla ka silmakirjalik ja ema lohutuseks valetada. Leppisime siis kokku emaga, et kui ta sureb, siis tuleb ta mulle vöimalikult tihti külla. Nüüd on sellest pea kümme aastat möödas, aga otsest tunnet pole olnud, et ema külas on, küll aga on kodus väga imelikke helisid ja kukkumise hääli, igasugu naginaid ja muud sarnast. Paar korda on olnud köögis kõva kolinat nagu oleks noad-kahvlid maha kukkunud. Lähed vaatama — ei miskit, kõik on korras. Samuti kass tunnetab midagi, ajab end püsti, vahib ühte kohta ja kõrvad liiguvad. Ei teagi, mida mõelda. Tavaliselt juhtub midagi just selles ruumis, kus parasjagu ise ei viibi.
***
Minu ema hakkas enne surma vaime nägema. Nägi alati peale minu veel kedagi toas ja küsis, kas mina tõesti ei näe, küsis aegajalt minult, kes see naine/mees on, kes sisse astus, kuigi mitte kedagi ei astunud sisse… Rääkisime probleemist arstile, kes kirjutas rohud, mis hallutsinatsioonide vastu pidid aitama. Ema paar korda võttis neid rohtusid leplikul meelel ja ütles siis ühel päeval: "Ära mulle rohkem seda rohtu anna, ma tahan nende vaimudega rääkida, nad ei ole ju kurjad, nad on sõbralikud vaimud." Me siis rohkem ei andnud talle seda rohtu. Paar päeva enne surma hakkas ta nägema, et meile tuleb terve hulk külalisi.
Isa suri kümme aastat varem, ka tema hakkas enne surma toas mitmeid inimesi nägema, soovitas mul neile kohvi pakkuda jne.
Onu suri päris ammu. Tema viimased sõnad olid: "Miks siin nii palju inimesi on?" Toas oli ainult tema õde…
***
Üks mu peretuttav, üsna noor mees, käis ühel hommikupoolikul mu akna taga, hüüdis mind, aga kui ma uksele läksin, et ta sisse lasta, polnud enam kedagi. Paar minutit hiljem tuli tuppa mu poeg, kes oli sõpradega väljas mänginud ja küsis, miks see tuttav meil käis. Paar tundi hiljem helistati, et tuttav oli hommikul kell 9 surnud — infarkt…
Pärast isa surma kuulsin korduvalt alumisel korrusel samme, käisin toad läbi, mitte kedagi ei olnud. Ütlesin pojale, et nad läheksid trepile — kas kuulevad midagi. Poeg seisis trepil, kuulatas ja ütles mulle siis kõhklevalt: "Keegi nagu kõnniks seal." Läks vaatas üle, kedagi ei olnud. Rääkisin sellest ühele tuttavale, kes soovitas kõndima tulnule öelda, et ta on surnud ja küsida, kas ta tahab, et me midagi tema heaks teeksime. Ütlesin, küsisin… vastust ei tulnud, aga pärast seda lõppes kõndimine allkorrusel ära.
***
Sel päeval, kui mu isa suri, tulime Tartust matustega seotud asju ajamast ja ema ütles autos kõva häälega: "Oh, oleks nii, et ma ei peaks täna öösel üksinda koju jääma." Jõudsime koju, parkisin auto garaazi ette ja kuulen, keegi lõhub nii õudselt garaazi ukse vastu. Tegin ukse lahti, ema sõbranna seal, näost kaame. Ta olla läinud meie garaazist oma ratast võtma, et koju sõita, aga tuli äkitselt väga suur tuulehoog, mis virutas ukse kinni ja lukku ning ta istus 1.5 tundi garaazis kinni. Selleks ajaks, kui me koju jõudsime, polnud tal enam mingit kojumineku soovi ja ema saigi endale ööseks seltsilise. Järgmisel päeval panime isa toas teleka mängima, läksime ise kööki ja kuuleme, telekas hüppab ühel kanalilt teise, kuniks jäi pidama Läti kanalile, kus tuli mingi muusikasaade, mida isa alati meelsasti vaatas. Läksime ja panime tagasi Eesti kanalile, hüppas tagasi Läti kanalile. Öhtul, enne magamaminekut ütles ema: "Papa, kui sa siin oled, anna märku." Sellepeale hakkasid kapi ja seina vahelt ülestikku laotud kotid ja nutsakad ükshaaval põrandale lendama.
Ohh, tema minekuga juhtus meil palju asju!! Mina pödesin väga seda, et me otsisime koos isaga mulle uut autot ja ma ostsin selle, aga isa seda enam ei näinudki. Ja mul oli sellest nii kahju. Öösel nägin isa unes ja ta ütles: "Auto on ilus ja väga hea masina said! Mis sest autost ikka vahtida — see on rohkem ikka sõitmiseks ja ma olen seda juba näinud". Ärkasin suure rahuga südames.
***
Täiesti arusaamatutel põhjustel piinlesin peaaegu nädal aega teravate peavalude käes. Olukord oli nii hull, et pidasin plaani arstile minna. Ja sama äkki nagu peavalud olid alanud, nad ka lõppesid. Tol päeval, kui sain terve päeva valuta elatud, helistas õhtupoolikul õde ja teatas oma esimese lapselapse sünnist. Laps oli sündinud enneaegsena ning sünnituse käigus oli tal lõhkenud peas veresoon. Õde ütles, et ta ei julgenud enne helistada, kui arst kinnitas, et kriis on möödas ja laps jääb elama. Panin telefonitoru ära ja alles tunnikese möödudes mõtlesin äkki: samal päeval, kui laps sündis, algasid minul peavalud, samal päeval, kui arst teatas, et kriis on möödas, lõppesid minul peavalud. Juhus?
