Selline mõtete ja võngete laviin tabas mind siis, kui keset tööpäeva avastasin, et olen kuhugi oma telefoni jätnud. Mõttes käisin kõik meeldetulevad käigud ja kõned tagantjärele läbi. Mõned kahtlused tekkisid. Kontrollisin need võimalused üle. Ei midagi. Minut minutilt tabasin end mõttelt — varastati, kaotasin. Aga kus, miks?

Päev kulus, töötegemine käis tõrgetega. Kõik tundus uppi lendavat. Kogu laialdane infobaas: tööalane, isiklik, rahvusvaheline ja puutetundlik, üsna kallis aparaat takkapihta. Nutsin ja pühkisin pisaraid. Nohu tuli ka. Nohu tekke ühe põhjuse kohta teadsin, et see on märk solvumisest. Keegi solvas mind ja mina lasin selle endasse. Nohu annab sellest nii igal korral endast märku. Olingi solvunud, sest miks küll mina, miks just nüüd, kui kõik hakkas nii kenasti ja paljulubavalt. Aastat mõtlen.

Kui inimesega juhtub õnnetus, kui temalt midagi varastatakse või kui ta juhtub midagi enda jaoks olulist kaotama, siis on ta selle olukorra ise võimaldanud. Esimene asi, mis meelde tuleb — ta on olnud tähelepanematu ja temaga juhtunu on ta ise võimaldanud. Kedagi teist ei ole mõtet süüdlasena otsida. Samas on see märguanne — halba olukorda sattununa on ta ise varem selle olukorra enda jaoks valinud. Heade tegude ja mõtete juurde varas ligi ei pääse. Ta tunneb selle kaugelt ära ja hoiab eemale. Seda enam, et halbu mõtteid, kõrkust, upsakust, valelikkust on ümberringi nii palju, et seal on vargal valikuid küll.

Oli kuidas oli, kuid seegi oli vaid tagantjärele tarkus. Minu telefoni see tagasi ei toonud.

Pisaratest polnud pääsu, meel läks jälle härdaks.
Mitte küll nii härdaks kui sellel Jaagul, kes Peipsi vees uppumisest pääsemise korral lubas kirikule kroonlühtri kinkida.

Imelik küll, mõtlesin, kui sa oled rahulolev ja rõõmsameelne ei lähe sul kaaslased nagu eriti kordagi. Teed oma asja, ajad oma rida ja elad oma rutiinset elu. Kõik toimib. Kui aga mure sisse satud, hakkad teisigi süüdistama ja ümbrust kiruma. Sõnaga oled kogu maailma peale pahane. Oled tülis iseendaga ja pinnas hakkab kõikuma.

Kõik kirjeldatu minuga ka juhtus. Ei soovita kellegi. Ja lubasin enda kaitsmisel kurja eest ja puhtama hingeelu tagamisel enda kallal enam vaeva nägema hakata.

Ainukeseks sidevahendiks ümbritsevatega jäi lauatelefon ja õnneks ka internet.

Ja siis see juhtus.

Tuli teade — palun helistage telefonil see ja see. Helistasin ja kuulsin, et minu telefon on leitud. ja kätte võin ma selle saada sealt ja sealt.

Ja see pisikene rõõmu tegev õhuvõnge puudutas mind  ja pani kogu ümbruse ning minu meeleolu korrapealt õigetele kohtadele.

Aga oma võetud lubadust olen tänutäheks heale leidjale ja töökorras telefonile, täitma hakanud.