Lugeja kogemus: kes on luupainajad ehk võõrhinged ja kuidas neist jagu saada?
Algul arvasin, et tegu on meditsiinilise probleemiga: sa oled magades kinni vajutanud mingi koha hingamis- või vereringesüsteemis. Hiljem tajusin, et ses poolunes töötab ju mõte selgelt, aga tolku pole, kui ennast liigutada ei saa. Et tegu on mingi olevusega, seda selgitas mulle tuttav teetatervendaja ja sellest lugesin Vianna Stibali raamatust “Teetatervendamine” ning hiljem veendusin selles ka ise. Nimelt on olemas võõrhinged, surnute hinged, kes pole leidnud teed teispoolsusesse ning ekslevad erinevate maailmade vahel. Nad üritavad toituda inimeste energiast ning klammerduvad seetõttu nende külge, eriti just une ajal, mil inimene on ligipääsetavam.
Teetatervendajad suudavad neid valgusesse minema saata, mina aga pole tervendaja. Aga õppisin neist teadvuses jagu saama, ennekõike sisendusega: sa ei saa must jagu, ma olen sust üle. Lootuse kaotanud, laseb võõrhing magajast lahti ja too ärkab üles. Vahel tuleb energiavampiir tagasi. Mina olen siis lugenud Meie Isa palvet, kuigi pole kristlane. Sellel palvel on lihtsalt tohutu energeetiline jõud igas olukorras.
Peagi hakkasin ma võõrhingi ka nägema. Üks oli eriti rõveda väljanägemisega vanamees. Teetatervendaja, kellele ma tema äraajamise järel helistasin, vaatas järgi ja nägi hinge täpselt samasugusena, kui mina, kuigi ma polnud teda kirjeldanud. Tervendajad näevad ka distantsi taha toimuvat. ja suudavad hingi ära saata. Teise võõrhingega tuli pidada eriti ägedat heitlust, kuni ta järsku rünnaku lõpetas. Siis nägin teda enda kõrval kauni naisena. Ütlesin teadvuses talle, et ei saa teda aidata valgusesse jõuda, kuna mul pole selliseid võimeid. Siis tüdruk küsis, et kas ma kardan teda, millele ma vastasin avameelselt jaatavalt. Neiu naeratas ja kadus.
Kolmandal korral ööbisin maakodus, kus on välitualett. Öösel WCs käimise järel heitsin taas magama ja uinusin, kui keegi mu kõrvale ronis, nagu mu nüüdseks igavestele jahimaadele läinud koerakesel kombeks oli. Kuulsin venda naabertoas hõikavat, et naabrite koer on meie juures, ja ta lasi looma tuppa. Siis tekkis mul mõte, et too peni pole ju kunagi meil toas käinud, kuidas ta nüüd siis… ja sel hetkel ründas mind võõrhing. Kui ta eemale peletasin, nägin teda väikese lapsena, kes mulle haledalt otsa vaatas.
Nüüd pole võõrhinged-luupainajad mul juba ammu kallal käinud. Ükskord hakkas sellest isegi kahju, sest tegelikult ma ei karda neid ja rünnakuid tõrjuda on omaette elamus, eriti kui näed, kellega oli tegu.
Väidetavalt näevad joodikud ja narkomaanid eriti tugevas joobes niinimetatud kuradikesi, keda arstid peavad mürgitatud aju sünnitiseks. Tervendaja selgitas mulle, et tegu on reaalsete, paralleelmaailmadest pärit energiavampiiridega. Nimelt on sõltlase keha nõrgendatud, tema bioenergiaväljas tugevad lekked ja see tõmbab igasuguseid olevusi ligi, eriti narkomaanide puhul, kelle küljes nad lausa ripuvad. Miks joodikud neid näevad? Esiteks on teispoolsuse nägemine inimesel kaasasündinud omadus ja lapsed ju pidavat vaime lausa nägema — sellest ka täiskasvanute poolt liigseks fantaasiaks ristitud nähtamatud mängukaaslased. Paraku meid ümbritsev maailm ei soosi nende nägemist, lastele kinnitatakse, et seda pole olemas, nad vaid kujutavad ette, ja nii lastel see võime kängubki. Joodikutel aga võtab alkohol kõik piirid maha — seda ju ka moraalses ja kõlbelises aspektis ning nad näevad võõrhingi. Pealegi toituvad energiavampiirid suuresti negatiivsest ehk hirmu tekitatud halvast energiast ja nii nad ise soosivad nende nägemist. Hirmule viidud inimene on kergem saak.
See viimane võiks olla tobe fantaasia ja üks arvukatest teooriatest, aga kahjuks on ise kogetud. Olen juba pikka aega täiskarsklane ja edukas võitlus võõrhingedega jääb mul just alkoholivabasse aega. Sensitiivsete võimete avanedes muutuvad inimesed vastuvõtlikumaks metafüüsiliste ja hingeenergiate suhtes. Kuna mind raviti alkoholismist 100-protsendiliselt terveks just teetatervendamise kaudu, siis tunnetan praegu paremini neid energiaid, mis seni olid tunnetamatud. Võõrhinged tulevad mitte ainult energialekete, vaid ka inimese tugeva energiavälja peale, lootes leida kiirguskohal väljapääsu teispoolsusesse.
Selline on siis minu kogemus võõrhingedega ja taas: uskuge, kui tahate, või ärge uskuge. Ma ei propageeri midagi, vaid jagan kogemust.
Ja veel. Mul on esoteerikapoest saadud must poleeritud kivi: obsidiaan ehk lohekivi ehk apatši pisar. Süsimust, aga vastu valgust vaadates kumab läbi. Esoteerikas kasutatakse sisekaemuseks ehk enesesse süüvimiseks. Seda teadmata võtsin kivi kord nädalavahetuseks taskus endaga kaasa. Puhkusest ei tulnud midagi välja: kogu aeg mõtlesin oma probleemidele, otsisin väljundeid ja arenguvõimalusi. Ühesõnaga urgitsesin endas ja väidetavalt on see kivi sisendus. Tegin seejärel testi: võtsin lohekivi ööseks kätte ja kuidagi õnnestus seda nii hoida, et kivi oli kogu aeg peos. Nägin kolme erinevat und, mis hilisemal analüüsil peegeldasid minu tegelikke hirme. Proovige ka — kandke sellist kivi kaasas, aga ärge mõelge sellele, et peate tõestama kivi toimele vastupidist — et obsidiaan ei tee selliseid krutskeid. Skeptik suudab alati 100-protsendiliselt tõestada, et tal on õigus. Ja viimaks, asteegid kasutasid obsidiaanist nuge jumalatele inimohvrite toomisel, lõigates sellega ohverdataval südame välja.
Kahjuks on meie maailm piiritult teadusekeskne, see aga justkui välistaks kõik alternatiivse. Me teame, et televisioon ja mobiililevi antakse edasi nähtamatute lainetena, aga mingil tingimusel ei usu, et inimene võiks midagi korda saata ajust lähtuvate lainetega. Me usume, et võime vähist pääseda, kui selle rakke hävitatakse keemiliste vahendite või kiiritamisega, kuid ei usu, et inimkäega juhitav energia võiks panna vähirakud taanduma. Ja viimaks: me ei usu, et pärast surma elu jätkub ja meie hing läheb teispoolsusesse. Aga vaadake kordki ennast kõrvalt. Me kõnnime ja töötame, ilma, et peaksime pidevalt mõtlema, kuidas käsi-jalgu liigutada. Me naudime sööki, jooki, seksi, hellitusi. Me suudame armastada ja vihata, mõelda välja võrratuid asju, luua elu kergendavaid väärtusi. Me oleme IME. Ja kas tõesti oleme me surma järel nagu läbi kõrbenud arvuti, hunnik koli, meie puhul küll hunnik roiskuvat liha? Kuhu jääb see osake meist, kes kandis kõike ilusat ja veidi ka kurja? Mina keeldun uskumast, et see haihtub olematusesse!
