Miks ma ei usu surma?

 (22)
Puhtulaid
Foto: Ilmar Saabas

Pea kõigis religioonides on praegune aeg kalendrist pühendatud maisest elust lahkunutele. Ütlen ausalt — ma ei usu surma. Just praeguse aja pärast. Sest nüüd on maailmade vahelised seinad läbipaistvad ja peenmateeriaolendid pääsevad viivuks lähedasi külastama.

Küünal vilgub akna all ja peksab leeki vasakule-paremale. Kuigi ma tean, et selles on arvatavasti süüdi tuuletõmbus õhuaknast, võtan tulukese õrnalt nagu lapse pihkude vahele ning sosistan algse palve.
“Rahu, armastust, rahu, kallis, armastust, rahu…” Ma tean, see kõlab nagu oleksin lõplikult segi keeranud. Kuid…

Käisin hiljuti ühel matusel. Lahkus vana inimene, raske haiguse tagajärjel. Teada värk juba suvest alates. Matused nagu matused ikka, rõhuvad, rusuvad. Ilm kah vastav — oktoobri keskpaiga lörtsisegune algav purgaa. Kuid siis, vahetult enne haudasängitamist juhtus ime. Päike tuli pilvede tagant välja ja haua kohal lõid valgusvihus tantsima kuldsed vahtralehed koos paari lumeräitsakaga. Paremat metafoori lunastusele pole ma näinud. Taevas selgines imeväel 10 minutiks. Ning ka kõige stoilisemate inimeste silmad täitusid pisaratega.

Sel hetkel sain ma eriti hästi aru, miks matustel nutetakse. Matused ja surnuaiad on tegelikult mahajääjatele. Kalmistu on pingete mahalaadimise koht. Nende pingete joaks, mille põhjustab hüljatus ja mõnedel ka teatav solvumine surnu peale — ta läks ja jättis meid maha. Kuidas ta julges! Miks! Ma alles nüüd taipasin, et…

Seotud lood:

Lohutasin enda kõrval seisvat muidu hingeasjades karmi ülahuult demonstreerivat meest ja mõtlesin, et tema suudab paremini käituda, kui mina oma vanaema matustel, 17 aasta tagasi.

Mina, ullike, arvasin toona oma hilispubekalikus üleväärsuskompleksis ja vastomandatud filosoofia algkursuse kütkes, et olen surmaga kõik sotid selgeks saanud. Et milleks taga nutta inimest, kes on lihtsalt eksistentsi vahetanud. Oh, kuidas ma eksisin.

Tunnete mahasurumine sumbus minule seninägematusse agressiivsusesse. Alles siis, kui olin ühe kolmanda klassi poisinaga suuremate tüdrukute aeroobikatrenni segamise pärast peaaegu läbi tuuseldanud, sain aru, et midagi on väga valesti.

... ja maailmad paistavad läbi

Samal ööl nägin und. Ma nägin oma vanaema, noore ja kaunina valges siidkostüümis. Läksin ta juurde ja palusin, et ta mind kaasa võtaks. “Kallis lapseke”, silitas ta mu pead.
“Sinu aeg pole veel käes. Ja ära nuta mind nii kaua taga, sa hoiad ainult mind sellega kinni. Ma hoolitsen nagunii alati sinu eest.” Hommikul ärgates oli paine kadunud. Koos sellega ka minu jaoks senitundmatu agressiivsus.

Ma üldiselt ei usu, et hinge teispoolsusse minekuga kontakt temaga kaob. Olen oma kalli vanaemaga mitu korda pärast tema surma südamest vestelnud. Unes muidugi. Need on olnud nii selged, et ärgates on vahetevahel tahtmine hüüda: memme, ae?
Ja niipea, kui pea on padjalt tõusnud, on nende kõneluste sisud kadunud. Kuid kõhulihased on justkui mäletanud seda naeru, mida koos lagistasime.

Tõepoolest, igaks asjaks on antud aeg. Kui matused on koht, kus end tühjaks nutta, siis hingedeaeg on antud selleks, et me kõik saaksime hetkes meenutada inimesi, kelle eksistents on nihkunud teise aegruumi mõõtmesse. Lihtsustatult — see on aeg võõrustada eriti kaugeid külalisi. Ja ma tunnistan — mulle see periood meeldib. Just oma sügava rahu ja hoolivuse, mälestuse igikestvuse sõnumi pärast.

Öeldakse, et see on aeg, mil on keelatud mürtsu ja kärtsu tegemine. Ehk siis suuremad tööd ja peod. Siinkohal julgen veidi vastu vaielda. Ma mõistan, et meie karm olelusvõitlus on pannud vaatama lahkuvatele tagasi kui kaotatud toitjatele ja tugedele. Kuid tegelikult, ma arvan, tuleks nii meie kui ka nende hingelise arengutee huvides kasuks lahkunute meenutamine rõõmus. Ja peomeeleolus — eks sedagi kanna arvatavasti menukas komme pidada kõigi pühakute ööd.

Ning jah, ma ei tunnista endiselt surma, vaid näen selles 21-grammise hinge kesta vahetust. Minu jaoks on surnuaiad kohad, kus teha romantilisi jalutuskäike, läita öö hakul küünlaid (ilus ju!) ja juua veini. Sinna juurde vaimus vestelda lahkunutega. Anda teada, kuidas läinud on ning paluda jõudu igapäevasega hakkama saamiseks.

Muidugi, ma mõistan, et peenmateeria pole tegelikult mänguasi. Hingedega ei maksa liialt lähedalt tegemist teha, sest mitte kõik ei ole siia ilma tagasi kiikamas heade kavatsustega. Eks igaüks ise teab, millised suhted tal oma lähikonnast teise ilma läinutega oli. Kuid see on ka aeg, mil paluda andestust, lunastust ja vabastust. Abiks kõrgeim jõud, mida me evime — hingede jõud. Ka meie enda oma.