Sõitsin ja sõitsin ja ma sõitsin riburadapidi minevikku. Kõik kohad, kust ma läbi sõitsin, läksid nagu järgemööda ajas tagasi, mul oli nii hea tunne kõike meenutada ja mis veel huvitavam, et kõikides kohtades oli täiesti tuntav lõhn, mis sellele kohale omane oli. Nii ma siis sõitsin järjest ajas tagasi, kuni jõudsin külani Venemaal, kus elas minu vanaema täditütar ja kus ma viibisin mitmed korrad oma vanaemaga, siis kui olin 3aastane. Külani jõudes olin ehmunud, et kõik vanad talumajad olid valgeks lubjatud ja mõte oli, et kuidas ma nüüd õige maja leian. Astusin siis ühte majja ja nägin seal oma surnud vanaema ja vanaisa, nad nägid välja noored, nii nagu ma olen neid ühel pildil näinud (vanaisaga ma pole kunagi kohtunud, sest ta suri enne minu sündi). Nad istusid pehmes soojas valguses laua taga ja vanaisa vahetas laes rippuvat pirni. Selline soe ja mõnus kodune olek… Nad vaatasid mind küsivalt, nagu ei tunneks mind. Selgitasin, et olen nende vanema tütre Ludmilla tütar Ene. Nad rõõmustasid minu üle ja mul oli äkki südames nii hea ja kerge tunne, et nad on seal teispoolsuses koos ja õnnelikud. Samal hetkel olin jälle ratta seljas ja sõitsin mööda sama rada minevikust olevikku. Ärgates oli nii hea tunne hinges ja südames suur rahu, et minu vanaemal on kõik hästi. Varem (pärast vanaema surma) nägin nägemusi, nagu ta jalutaks kohtades, kus ta elusana käis. Pärast seda unenägu ta rohkem mind ei kummitanud, ma sain hingerahu sellest unenäost, teades ,et temaga on seal kõik korras.