Minu müstiline kogemus: kuidas surm mu palatikaaslasel järel käis...

Aastad kusagil 1980-ndad, nõukaaeg, nõukaaegne kasvatus - me ei usu midagi üleloomulikku ega maa- ja eluvälist. Vanaemade jutud kodukäijatest jms on puhas bluff ja ometigi... Sellest ajast on minu esimene kogemus, mis muutis minu, tollal 30ndates eluaastates nõukoguliku kasvatuse saanud naisterahva, mõttemaailma.

Olime Läänemaa haiglas neljakesi palatis: mina, minust natuke vanem Anu, veel natuke vanem Meida ja üks vana vene mammi. Rahulik hommikupoolik, ootame arsti visiiti: meie Anuga koome, Meida pikutab niisama ja vene mammi samuti. Ja äkki koputas keegi palati uksele- kop-kop-kop. Seda kuulsime kolmekesi — vaid Meida ei reageerinud koputusele. Tõusin kohe püsti, et vaadata, kes ukse taga on. Pikk koridor oli inimtühi ja täielik vaikus igal pool. Samal hetkel tundsin, kuidas mingi külm õhk nagu üle minu käis ja tunne oli hirmutav.

Vene mammi küsis, kes seal oli. Kui ütlesin, et ei kedagi, siis ütles ta: Dotšenka, eto horošego ne znatšit. Ei osanud ma sel hetkel midagi arvata. Pealelõunal hakkas Meidal väga halb ning meie arstid saatsid ta kiiresti Tallinna haiglasse edasi. Kahe päeva pärast tuli Meida tuttav meie palatisse küsima, kas kõik Meida asjad said temaga koos Tallinna kaasa pandud. Ütlesime, et jah ja küsisime Meida käekäigu kohta. Siis ütles tuttav, et Meida suri eelmisel päeval. Sel hetkel jooksis taas kananahk üle ihu ja mõistus võttis omaks, et vanaemade juttudel on tõepõhi all ja midagi eksisteerib peale tavalise nähtava inimese maailmas veel- midagi, mida me ei näe, aga mis aegajalt endast omal moel märku annab, kuigi me võib-olla ei oska sellele kohe seletust leida.