Minu müstiline kogemus: luupainajast vabanemise loits tuli mu juurde läbi une
Sellest on mitmeid aastaid nüüd tagasi, kuid mäletan kõike nii selgelt nagu oleks sündmused juhtunud eile.
Ühel toredal kevadööl oma toas voodis magades äratas mind miski poolärkvele. Ise täielikult aru saamata, kas ma veel magan või olen juba üleval, tundsin äkki, et kardinad akna ees liiguvad ning külm õhk tuleb sisse ja otse voodisse.
Järgmisel hetkel olin äärmiselt ebameeldiva tundmuse küüsis — miski nagu rõhus mind, tahtsin liigutada, häält teha, aga suu vaid ahmis õhku ja ei saanud liigutada ei käsi ega jalgu. See kõik võis kesta mõne viivu, aga minu jaoks tundus see kui igavik.
Kui rõhuv tunne järele andis, visati mind kui vedrust voodisse istukile. Higi voolas mööda selga alla ja füüsiliselt oli väga halb olla. Loomulikult tõusin püsti, panin tule põlema ja hommikuni nii kuidagi magatud sain.
Kuna öösel on hirmul ikka suured silmad, siis mõtlesin, et ju ma nägin halba und lihtsalt.
Päeval oli öine juhtum juba unustatud ning elasin oma tavalist elu.
Õhtul asutasin end taas oma armsasse voodisse, enne uinumist tuli korraks ka eelmise öö seik meelde, aga uinusin rahuliku südamega.
Ärkasin taas millegi peale, vaatasin ringi, kardinad akna ees liikusid ning külm õhk tuli taas minu poole. Nüüd ma juba teadsin, mis edasi juhtub. Ja järgmisel hetkel oligi ta kohal….
Seekord tundsin täiesti selgelt, kuidas ta istus mu rinnal ja ei lasknud liigutada, sain vaevalt-vaevalt oma pead keerata ja nägin silmanurgast mingit varju….see tundus olevat nagu mingi näo profiil, aga ei saanud täpsemalt aru ka….hirm oli meeletu ja üritasin täiesti hingest vastu hakata…..mind valdas täielik paanika ja ainus mõte, mis peas tagus oli-pääseda, pääseda, vabaks rabeleda…
Ja siis oli kõik. Kargasin jälle püsti, panin tule põlema, jooksin kööki vett jooma, endal terve keha värisemas…
Mis see ometi on? Miks see minuga on? Mis toimub?
Kõik need küsimused vasardasid hommikuni peas, üritasin küll magada, aga ei suutnud….
Järgmisel päeval asusin internetiavarustes surfama ja otsisin kõike, mis puudutas luupainajat. Uskumatu, kui paljud inimesed olid sedasama kogenud, mis minagi! Ja huvitav oli ka see, et keegi kirjeldas enam-vähem samamoodi kummituse tulekut — kuidas tundis tuuleõhku enda peal ja siis oli ta kohal….vastik, vastik!
Edasi otsisin meeleheitlikult infot, kuidas sellisest tegelasest lahti saada. Siin oli vastuseid ikka seinast-seina: kes soovitas soolast voodi ümber ring teha, kes soovitas pihlakaoksa padja alla panna, keegi ütles, et Meie Isa palve pidavat kindlasti aitama…
Elasin oma igapäevast elu edasi, kuid õhtu saabudes valdas mind jällegi hirm.
Magama minnes jätsin laetule põlema, telefoni hoidsin igaks juhuks peos ning lugesin mitu korda enne uinumist Meie Isa palvet ka.
Uni oli väga segane ning lünklik, aga üles ärgates teadsin, mis edasi saama hakkab. Seekord tundsin endas tärkavat tõelist võitlusvaimu ning tunnet, et saagu, mis saab, aga ma pean tast jagu saama. Nagu ikka, tuli ja istus ta täiega mu peale, seekord nägin profiili veelgi selgemalt ja mulle tundus nagu oleks see vana mehe nägu, suure kongus ninaga. Enam ei olnud nii suurt paanikat kui senini ja suutsin isegi suud maigutades mingid hädised häälikud Meie Isa palvest kuuldavale tuua…ja minu meelest kadus ta seekord kiiremini ära….
Voodist tõustes mõtlesin, kes võib see vanamees küll olla ja mida ta minust tahab. Hakkasin mõtlema, kes võiks mu peale vimma kanda, aga ei leidnud kedagi…
Olin kogu sellest jamast ka päeval nii väsinud ja ainus mõte oli, et see ükskord ometi lõpeks ja ma saaks rahu ning end välja puhata.
Jõudsin järeldusele, et mitte keegi ei saa mind aidata peale iseenda ja ma pean vastu hakkama. Ainus küsimus oli, kuidas.
Neljandale ööle vastu minnes olin täiesti vihane, meeleheitel magamatusest, aga sisimas küllaltki rahulik. Sest mul oli tunne, et nüüd lõpeb see kõik. Ja ta tuli jälle. Kardinad, tuul ja rõhuv raskus mu rinnal. Järgmisel hetkel kuulsin, kuidas keegi täiesti võõra häälega karjub mingeid arusaamatuid sõnu, neid üha ja üha korrates. Siis sain aru, et see olen mina ise.
„Eosite aolite sal! Eosite aolite sal!”
Karjusin täiest kõrist seda ka veel siis, kui olin juba täiesti ärkvel. Aga luupainaja oli läinud….
Igaks juhuks kirjutasin need sõnad kohe üles, sest mine tea, äkki läheb neid veel vaja…
Järgmisel päeval uurisin, mida need sõnad võiksid küll tähendada, aga ei leidnud midagi. Minu ema, kes on uurinud ja õppinud igasuguseid keeli, arvas, et ehk on kreeka keel.
Nojah, kongus kreeka nina võis sellel jubedikul ju olla ka….aga mis pistmist on minul mingi kreeka onuga? Olin ma kunagi mingis elus kreeklane, et seda keelt äkki oskasin?
Küsimused vaevasid mind tükk aega, aga luupainajat ma enam kohanud ei ole.
