Pärast vanaonu surma olevat saunas kummitama hakanud. See jutt jõudis ka minu ja mu venna kõrvu. Meie seda asja ei uskunud ja otsustasime, et oma silm on kuningas. Seadsime end vennaga saunas sisse. Algul polnud vanas hoones midagi jubedat, kõik tundus vanaviisi. Istusime ja mängisime kaarte. Õhtul süütasime kaminas tule ja kõrvetasime vorstikesi. Südaöö paiku pugesime pettununa voodisse.

Olime just tukkuma jäänud, kui kuulsime valju mütsatust vastu ust. Ehmusime. Vend haaras voodi kõrvalt kirve ja lubas vaatama minna. Palusin tal siiski enda juurde jääda. Kuulatasime hiirvaikselt. Veidi aja pärast keerati lukuaugus võtit, ka seespool olnud võti liikus. Kui uks avanes, pugesime üleni teki alla, ainult neli hirmunud silma jäid ümbritsevat piiluma.

Sauna ei sisenenud keegi, kuid kaminasse põlema unustatud tuli kustus justkui iseenesest. Olime vennaga hirmust kanged, ei julgenud ennast liigutadagi. Viimaks vend tõusis ja sulges välisukse. Siis tõusin minagi ja läksin kamina juurde. Lähemal uurimisel leidsime seina vahelt pataka vanaonu kirjutatud kirju, mis olid pühendatud tema naisele. Haarasime leiu kaasa ning tormasime üksteise võidu maja poole.

Ma ei tea siiani, mis täpselt neis kirjades peitus, kuid seal pidi olema midagi sellist, mis aitas Aadu naisel lõpuks oma mehele andestada. Peale seda ööd hakkas vanatädi ise saunas magama ja seal vanaonu kirju hoides ta ka suri. Kes teab, mis oleks võinud juhtuda, kui vanaonu vaim poleks välja ilmunud — unustasime ju tule vanas kaminas ööseks põlema … Saun oleks võinud süttida!