Kuna magajad ei tunneta oma seisundit unenäona, tundub neile kõik, mida nad kogevad, enesestmõistetav. Imestatakse alles pärast ärkamist. See, mis meiega öösel juhtus, hakkab meile jabur paistma alles siis, kui püüame seda päevaste läbielamistega kooskõlla viia.

Kuid mis on tegelikkus ja mis illusioon? Unenäod seavad meid vastamisi rahutust tekitava arusaamaga, et me peame paljusid kogemusi ärkvel olles ekslikult loomulikuks. Me arvame, et näeme välismaailma, ent tegelikkuses võlgneme piltide eest tänu rohkem mälule kui silmadele. Mineviku stseenid, mis tunduvad meile puutumatud, tekivad alles selsamal hetkel, kui me need esile kutsume. Me arvame, et aeg valitseb meie elu, kuid meie mälu ei joondu „varasema” ega „hilisema” järgi.

Iga unenäokirjelduse põhjal on võimalik mõista, kui paljudest sageli vastuolulistest tahkudest koosnevad meie elamused. Teadvus on ainult näiliselt ühtne läbi aja voolav jõgi. Pigemini moodustub see arvukatest väiksematest jõgedest, mis mõnikord ühinevad, kuid sagedamini lahknevad. Ja iga jõgi jaguneb omakorda väiksemateks harudeks, üksikute meelte, mälu, tunnete ning soovide infokanaliteks. See, mis tundub meile ühe hetke ühtse kogemusena, on tegelikkuses tagantjärele ja töömahukalt kokku sobitatud põiming.

Ja lõpuks kaotab lummuse isegi see instants, mis neid kogemusi saab – oma mina. Mis selle mina õigupoolest moodustab? Selle küsimuse ette seatuna teete tõenäoliselt kahte asja: te vaatate tagasi senisele elule ja püüate leida seda kujundanud elamusi. Ja te koostate nimekirja rohkem või vähem soodsatest iseloomujoontest, mis teid kirjeldavad. Tundub, et nende kahe summa te oletegi. Kuid kas ikka olete? Vaieldamatult on teil unenäos tundmus, et te olete teie ise. Kui näete, et teid aetakse taga, siis ei tunne te ainult lihtsat hirmu. See on teie hirm, mida te tunnete. Ja kui ujute õndsalt ookeanis, siis on see teie õnn.

Ent kas te võlgnete selle eneseteadvustamise eest tänu mälule – või sellele, mida teate enda kohta? Unes ei suuda te ju meenutada eelmist unenäostseeni, rääkimata siis eluloost. Ja see kimbuke omadusi, mis on teie isikule tüüpiline, pudeneb igal ööl koost. Isegi kõige elementaarsemad tundeliigutused, mis päeval kuuluvad näiliselt lahutamatult kokku, lagunevad unes laiali. Nii tunnete korraga ülivõimsat tahet enda sees ega ole samal ajal võimeline otsustama. Teid valdab äratundmine, kuid puuduvad mälestused. Mõtlete, nagu ilma peata arst Stiles, vaheda loogikaga – ent sealjuures absurdselt.

Uskumatul kombel kannatab mina-olemise tundmus välja kõik need muutused. Allan Hobson arvab, et on olemas midagi sellist nagu meie oma minast teadlik olemise sisim tuum. Selle tuuma ümber paigutuvad mälu, keel ja mõtted otsekui unes kooritava sibula kihid. Nii kohtume und nähes oma seesmise minaga, „prototeadvusega”. See töötleb elementaarseid tundeid ja pilte, loob vaimusilma ette virtuaalse maailma, kus võtame kindla seisukoha ja kus me näiliselt liigume. Võib-olla ankurdame sellesse kohta oma identiteedi. Ja võib-olla on see teadvuse seisund, milles meil kunagi ammu imikueas, veel ilma mälu ning väljakujunenud iseloomujoonteta, arenes välja tunnetus selle suhtes, kes me oleme. Veedavad ju imikud kaheksa tundi päevas unenägude­rohkes REM-unes.

Hobsoni teooria on spekulatsioon, kuid see näitab, milliste põhimõtteliste küsimusteni viib unenägude uurimine. Kes süveneb sellesse, mis meile ööst öösse osaks saab, kogeb selliseid üllatusi nagu füüsikud, kes 20. sajandi algul uurisid tahkete kehade ehitust ja tuvastasid sealjuures, et asjad on hoopis teistsugused, kui nad paistavad. Inimkeha, kivi, terasest kandetala, millel võib püsida kogu maja – nad kõik koosnevad tühjusest. Tibatillukesi aatomituumi ja veel väiksemaid elektrone lahutavad sada tuhat korda suuremad vahemikud. Ja isegi aatomituumad üksnes näivad tugevad. Kui uurida neid lähemalt, võib omakorda leida tühjust, siis veel väiksemaid elementaarosakesi, prootoneid, neutroneid, lõpuks kvarke ja gluoone, mis kogu aeg uuesti tekivad ning taas kaovad.

Unenäos laguneb mina elementaarosakesteks. Kogeda, et meie isiksus ei ole nii püsikindel, kui me arvame, võib olla rahutust tekitav – kuid ka vabastav. Albert Einstein ja tema kolleegid tundsid sügavat ebakindlust, kui hakkasid tungima kõige väiksemate osakeste võõrasse maailma. Kuid pannud proovile harjumuspärase mõtlemise ja kujutlusvõime, avanes neile uutmoodi mateeria mõistmine. Täpselt samamoodi näitab unenägu meile teed meie endi sügavama mõistmiseni.