1.novembril on minu sünnipäev. Ma elan tööpäevadel Rakveres ja pole kodus. Sellel aastal oli minu sünnipäev kesknädalal. Tööpäeval. Hommikupoolikul õnnitlesid mind kolleegid, jõime koos kohvi ja sõime kooki. Nagu ikka.

Tegusad tööpäevad lähevad üle ka tegusateks õhtuteks. Ühel hetkel pidin minema üle Rakvere keskväljaku. Sellesama, kus seisab metallist Pärt-poiss oma jalgrattaga. Tuldud teed tagasi tulles tabas mu kõrv helisid. Ei olnud kahtlust, et see oli SEE muusika. Astusin kellukese alla, kust see muusika ju ka tuli ja samas tõusid justkui altpoolt minu silmadesse pisarad liigutusest ja äratundmisest.

See oli minu siit ilmast lahkunud emalt ja isalt.

Lihtsalt see teadmine tuli otsekohe koos esimeste helidega. See oli nendelt.

Just sellel hetekel, sel sekundil, sel päeval, see lugu ja et mu kõrv tabas selle kauguse pealt, mil möödusin…. Seisin kellukese all halvatuna ja lasin oma emal ja isal paitada mind looga “Spiegel im Spiegel”. Sest ainult mina teadsin, kuidas see lugu mulle mõjub ja mis tundeid tekitab…..Seega pidi olema veel üks tasand, millel on võimalik suhelda….

Tundsin suurt tänulikkust oma vanemate suhtes.