See oli ühel hilisel õhtutunnil, kui olin lapsed magama saatnud. Tegin köögis veel oma viimased toimingud ja suundusin seejärel oma magamistoa poole. Kuskil meetri kaugusel nägin selgelt valget käelaba vastu ust toetamas. Ehmatasin päris koledasti ära. Jäin soolasambana seisma ja tundsin, et ma ei suuda enam ühtegi sammu astuda. Tahtsin põgeneda tagasi kööki, kuid ei saanud. Ma ei suutnud ennast liigutada. Kogu mu keha oli haaratud hirmutundest.

Mõned nädalad tagasi oli surnud minu esimene abikaasa. Pool aastat tagasi oli ta mõned ööd maganud just samas toas, kui meil külas käis. See oli nii selge nägemus, et ma pole seda veel, ka paljude aastakümnete möödumisel, suutnud unustada.