Müstiline lugu: kas need olid inglid, kes emasid oma laste tuleviku eest öösel hoiatamas käisid?
Esimene lugu on üsna kurva lõpuga:
See oli aastal 1993, kui ma ootasin beebit ja sünniajaks oli märts. Rasedus kulges normaalselt, ainult lõpupoole hakkasin tundma imelikke kokkutõmbeid kõhus. Käisin ka naistearsti juures, aga midagi “kahtlast” nad ei näinud.
Paar nädalat enne sünnitust ärkasin öösel õudsa sähvatuse peale unes. Nimelt nägin ma meie pere hauaplatsi, kuhu on praegu vaid minu isa maetud ja mis oli kaetud valge lumevaibaga, üht väikest lapikest rohelist muru, mille peal väike valge kirstuke. See oli õudne tunne. Ma ei julgenud sellest isegi mitte mehele rääkida. Saabus aeg sünnitama minna. Valud tulid ja läksid ja nii terve ööpäeva. Siis otsustati sünnitegevust rohtudega kiirendada. Sünnitusvesi oli sültjas ja roheline, valud kohutavad. Laps sündis üleni verevalumites ja oli “lönts”. Suust purskas verd. Tallinnast tuli laste reanemobiil, kes tahtis lapse kohe ära viia, aga kahjuks ei jõudnud. Minu kallis tütreke suri. Tema surm oli müstika, sest sellele ei osatud mingit seletust leida. Arst ütles lõpuks, et ju siis oli kuu ja päikese seis vale, kui laps eostati.
Kuid teisel puhul õnnestus emal last kaitsta:
Minu teine laps sündis detsembri alguses ja kuna esimesed elukuud olid väga rasked, siis magas ta minu kaisus päris pikka aega. Ühel öösel ärkasin järsku ja tõusin voodis istukile, miski nagu oleks mind äratanud. Kui lapse poole vaatasin, siis seisis tema voodi ääre kõrval üleni valge kuju, nägu ei suutnud eristada, aga mäletan et see naeratas mulle. Siis sirutas see valge kogu käed minu beebi poole, ma ei suutnud teha muud kui hüüdsin, et ei puutu teda, jäta meid rahule. Sellepeale kuju haihtus. Mäletan, et mu süda tagus nii kõvasti, et seda vist oli ka reaalselt kuulda. Hommikul ärgates olin endiselt veel ehmunud ja otsisin sellele kogemusele mõistlikku lahendust, mis see siis oli: lapse ingel?
