Põhikooli ajal suri vanaonu ja öö enne tema matuseid ööbisime perega majas, kus ta elas. Sel ööl ärkasin ja vaatasin leso (ahju või pliidi soemüüri küljele ehitatud pikk kividest istetruup, mis läheb kütmisel soojaks) poole ja seal istus vanaonu, ta oli nagu päris elav inimene, mitte mingi hall kogu. Küsisin temalt: “Onu Olev kas see oled sina?” ja ta vastas mulle: “Jah”. Selle peale ütlesin talle, et ta on ju surnud ja ta vastas, et tuli, et mind näha ja naeratas, samal hetkel aga ärkas mu ema ja küsis, kellega ma räägin. Vastasin emale, et onu Oleviga ja näitasin leso poole käega, ema ei näinud seal kedagi, kuid samal ajal veel onu naeratas mulle ja siis lehvitas ja kadus. See öö enam und ei saanud ja nüüd aastaid hiljem, kui sõidame sellest majast mööda, valdab mind mingi müstiline tunne ja külmavärinad ja meenub, kuidas vanaonu mind kui oma last hoidis, sest tal endal ei õnnestunud kunagi lapsi saada. Pärast vanaonuga juhtunut olen ma kogenud vägagi kummalisi asju oma elus.

Selle aasta sügisel kui tuli marja- ja seeneaeg, käisime pidevalt emaga marjale ja seenele, ühes metsas aga valdas mind kummaline tunne, üks tõusuga väike tee viis metsa ja jälgides seda autoaknast, ütlesin, et selles metsas ja tees on midagi imelikku, nagu ma oleks seal käinud või unes näinud, kuid seal kandis polnud me varem mitte kunagi käinud. Tol korral me sõitsime koju ja pärast seda kuulsin tädilt, et vanaema tervis halveneb, ei tule enam voodist püsti ega räägi enam. Mõned päevad hiljem käisime vanaema vaatamas ja noorema vennaga andsime talle süüa marju, mis metsast tõime, tädi ja isa sõnutsi vanaema nendega ei rääkinud enam ühtegi sõna ja vaatas neid kui võõraid, keda ära ei tunne. Kuid meie küsimuse peale, et kas vanaema tunneb neid ikka ära ütles ta jah ja küsis kuidas meil läheb ja kuidas vennal koolis läheb. Rääkis et marja- ja seeneaeg on ja et tema ka ikka vanasti käis marjul ja seenel, uuris, kuidas selle aasta saak on. Isa ja tädi olid imestunud, et vanaema meiega rääkis.

Samal ajal hakkasin ma aga nägema vanaema unes, et ta on taas meie kodus, kus ta elas terve oma elu ja majaosa, kus vanaema elas oli remonditud, kõik seinad, laed ja asjad olid valged ja vanaema vaatas mulle koridoorist otsa, aga sisse kunagi ei tulnud. Nägin pidevalt unes, et tahtsin maale sõita, aga küll oli oja tee üle ujutanud ja tees auk ja nii porine, et autoga ma sealt koju ei pääsenud. Möödus umbes kaks nädalat kui käisime emaga mõned korrad veel seal metsas, kus oli see kummaline tee, mis mul mõtetes kõik see aeg oli, kord otsustasime siis peatuda ema ja onuga ja minna toda teed pidi. Mind justkui juhtis mingi asi teistest eemale ja läksin teisele poole teistest. Korraga olin vana metsatee peal, kus ühel pool oli ilus hõre samblane metsaalune, teisel pool aga suhteliselt tihe mets. Tundsin et pean minema tihedamasse metsa. Korraga märkasin, et kahel pool mind on mahalangend puud, mis on samblaga kaetud, justkui mingi teerada.

Ühel hetkel olin väiksel lagendikul kus nägin musta kogu, kogu mis sarnanes kurikuulsale “vikatimehele”, sel hetkel hakkas aga mul paha: külma- ja kuuma värinad, külm higi üle keha ja tekkis tunne, et minestan ja ei jõua enam metsast välja, samal ajal aga nägin vaadates eri suundades ikka seda musta kogu. Hakkasin siis kiirelt metsast ära minema teadmata suunas. Lõpuks kui metsast välja sain, oli terve päev paha olla ja rääkisin teistele, mis juhtus. Järgmisel päeval helistas tädi, et vanaema on surnud ja hakkas eelmisel päeval hinge heitma, kui mina metsas seda müstilist asja tundsin. Ema ütles mulle veel, et näed käisid oma metsas ära ja nägid vikatimeest, et ju olingi mina see kes pidi seal metsas ära käima, et vanaema rahus saaks minna.
Nüüd, mõned kuud tagasi juhtunule mõeldes tunnen, et vanaema on rahus läinud ja ta tahtis just mulle millestki märku anda, et mu elus peab midagi muutuma ja nende kuudega on mu elus olnud suured muudatused mida oleks pidanud juba varem, aasta tagasi tegema.

Nende kahe hingega kohtumise vahel toimusid aga kummalised asjad, nägin lähedaste sugulaste surmasid unes ette, öösiti külastasid mind luupainajad, mustad kogud seisid mu voodi juures, tundsin kuidas nad võtsin mu jalast kinni ja hommikul ärgates olid just need kohad valusad ja sinikates, kust öösel mind kinni hoiti. Ainuke asi, kuidas ma nendest öösiti lahti sain, oli mõttes palve lugemine sest appi karjuda ma ei saanud. Teatud ajal mõistsin, et ma ei tohi oma mõtteid kõva häälega välja öeldaa, sest siis juhtus just see, mis ma ütlesin just nende inimestega.