Tagantjärele tõepoolest müstilisena näiv lugu pärineb 90-ndate aastate keskpaigust, kui meie pere elas veel ühes väikeses Lõuna-Eesti külakeses. Kuna selles külas oli suureks probleemiks töötus, leidis isa endale töö meie külast umbes paarikümne kilomeetri kaugusel asuvas linnas. Ühel suvisel pühapäeval tuli isale külla töökaaslane, kes elas selles linnas, kus koos töötati. Õhtul kui koosviibimine oli lõppenud, tekkis meestel mõte koos linna sõita, et isa ei peaks järgmisel varahommikul hakkama bussiga eraldi tööle sõitma. Mõeldud, tehtud.

Kui sõidetud oli vaevalt kümmekond kilomeetrit, hakkas isa nõudma autost väljumist. Kummalisel kombel ei osanud ta väljumise põhjust selgitada, tundis vaid, et ei saa enam edasi sõita ja tahab ise tagasi koju minna. Roolis olnud töökaaslane oli segaduses ja uuris, et kuhu sa hilja õhtul paksude metsade keskel jalgsi ilma telefonita ikka lähed. Isa jäi siiski enesele kindlaks, mis peale töökaaslane lõpuks auto peatas ja isal väljuda lasi. Isa hakkas tagasi kodu poole kõndima ja töökaaslane jätkas sõitu linna suunas. Umbes paarkümmend minutit hiljem võtsid tuttavad, kes tulid linna poolt, isa tee äärest peale ja rääkisid, et olid vaid mõned kilomeetrit tagasi näinud kohutavat avariid. Hiljem koju jõudes selgus, et töökaaslane oli enda sõidukiga sattunud sellesse traagilisse avariisse ja hukkunud sündmuskohal. Kohalikust ajalehest nähtud piltidelt avanes mõtlemapanev foto töökaaslase sõidukist, mis oli autotreileriga kokkupõrke tagajärjel muutunud vanarauaks…