Müstiline lugu: mis nähtamatu käsi tõmbas mind metsa maha jäetud kutsikate juurde?
Oli varajane sügis koos oma niiskuse ja jahedate õhtute ja öödega. Asjaajamised aetud, otsustasin kodu poole sõitma hakata. Ammu tuttavat teed oli ehk kuuekümne kilomeetri ringis. Hakkas juba hämarduma ja liiklus oli väike. Olin sõitnud teekonnast viiekümne kilomeetri ringis, kui märkasin autolaternate valgusvihus justkui mingit kogu. Pidurdasin ja uurisin läbi autoakna tähelepanelikumalt — aga ei näinud enam midagi. Maanteel valitses täielik vaikus.
Otsustasin edasi sõita. Kogetu ei andnud mulle rahu ja jälgisin teed endisest suurema teravusega. Olin ehk liikunud vaid mõned meetrid, kui märkasin kogu taas. Koer! Kuna tee oli mulle tuttav, teadsin küll paari läheduses olevat maja, kuid polnud näinud sealkandis sellist koera. Jätsin auto seisma ja otsustasin, et uurin asja. Ma ei olnud jõudnud veel autost väljuda, kui ühtäkki ei näinud ma tee peal jälle mittekuimidagi. Mõtlesin endamisi, et kuidas ma ometi aru ei saanud, kummale poole teed koer suundus, sest ühel hetkel teda lihtsalt enam polnud ja kogu lugu.
Panin kogu juhtunu päevase väsimuse ja pinge arvele, lülitasin sisse ohutuled, valasin kaasavõetud termosest topsi kohvi ja kobisin autost välja. Süütasin sigareti ja toetasin end autokapotile. Oli täiesti tuulevaikne, ainult sügisõhtu hämarus võttis loodust üha enam ja enam oma embusesse. Unistasin olla juba kodus. Linnani oli veel kümmekond kilomeetrit.
Rüübates kohvi, kuulsin ühel hetkel mingeid veidraid hääli. Jäin terasemalt kuulatama- jälle ei midagi. Olin enda peale juba pahane, et igasugustel kujutelmadel end häirida lasen. Ajasin end autokapotilt püsti ja tegin sammu ükse suunas ja jälle — needsamad hääled, seekord juba kõvemini. Istusin autosse ja mõtlesin, et poisikesepõlves sai ikka sõpradega vaimudest räägitud ja arutatud, aga no täismees ei saa ometi kõike uskuda, mida ta arvab end kuulvat või nägevat.
Sirutasin juba käe, et auto käima panna, kuid ometi ma ei teinud seda. Miski nagu häiris. Oli see tõesti nähtu ja kuuldu, mis mind nüüd vaevama hakkas? Võtsin auto kindalaekast taskulambi ja läksin uuesti autost välja. Seisatasin päris pika hetke, enne kui taas juba tuttavaid hääli kuulsin. Nüüd meenutasid need mulle tasast piiksumist või niuksumist. Valgustasin taskulambiga ümbrust. Kraav. Metsaserv. Ei midagi sellist, mis kinnitaks mulle neid hääli. Seisatasin ja ootasin. Hääled kordusid. Astusin paar sammu ja valgustasin veel. Ja siis ma nägin-hoopis teisel pool, üle kraavi, otse suure kuuse all. Pruun pappkast, mille “hõlmad” olid pealt vaheliti pandud. Kasti avades vaatas mulle vastu kolm nööpsilmadega kutsikat. Ma ei osanud hinnata nende vanust, silmad olid küll peas, aga no minu silmis olid nad ikka väga väikesed. Pikemalt kaalumata võtsin kasti sülle ja kõndisin auto poole. Pannud kasti istmele, otsisin auto pakiruumist vana jope, vooderdasin sellega kasti ja kui kast turvaliselt kinnitatud võis sõit alata.
Kogu ülejäänud kilomeetrid valdasid mind mõtted äsja läbielatust. Rõõm ja nukrus läbisegi. Neid tundeid ja kogu juhtunut mäletan siiani. Nüüdseks on mälestusest saanud vaid rõõm, tore karvane sõber, kes endast häälekalt haukudes märku annab, kui keegi koju saabub. Tema õde ja vend elavad aga toredat koeraelu mu heade tuttavate juures.
