Müstiline lugu: pääsesime kohutavast avariist ainsagi kriimuta. Kes meie üle valvas?
See lugu juhtus umbes kaheksa aastat tagasi. Oli kuum juulilõpu päev. Otsus pere ja tuttavatega ujuma minna tundus suurepärase ideena. Mõeldud-tehtud, pakkisime kõik vajaliku autosse.
Vanem tütar (tookord 2 aastane) istus issi sülle. (Tol ajal liiklusseadus seda veel lubas.) Noorem, 3-kuune, oli turvahällis. Turvavööd klõpsasid kinni ja sõit võis alata.
Seltskond oli lõbusas meeleolus, sõit kulges tõrgeteta. Kuna teele jäi ka mu vanematekodu, tekkis mõte sealt korra läbi astuda. Tee kulges linnast välja, metsa ja seejärel soo vahele. Muusika hoidis meeleolu üleval, noorem tirts suikus kiirelt unele.
Soo vahel sujus meie teekond samuti tõrgeteta, kuni saabus too saatuslik vasak kurv. Esiistmel oldi ametis mingi tühise vaidlusega, kui korraga paremast teekraavist kargas teele täiesti tavaline metskits. Olles valinud just selle teelõigu oma ületuskohaks, jättis ta meile valikutena vaid otsa- või kraavisõidu. Juht valis looma õnneks ja meie õnnetuseks viimase.
Teeserv oli selles kurvis küllaltki kõrgel soisest maapinnast tee kõrval. Auto paugatas vastu puud ja rullus kallakust alla, jäädes katusele pidama.
Hetkest, mil auto kraavi poole keeras, mäletan vaid enda südantlõhestavat karjatust „ei” ja seejärel tuli kaitsev pimedus. Pimeduses tundsin, kuidas mind sülle võetakse ja kantakse. See kestis minu jaoks üsna kaua.
Soe ja turvaline tunne lõppes sel hetkel, kui ma silmad lõõskavas päikeses avasin.
Minu üllatuseks lebasin ma autost neli meetrit eemal, murul. Peast kahe sentimeetri kaugusel kössitas kena suur kivipurakas.
Mu vasakul käel lebas vanem tütar, kes samuti toibumas ja ainsagi kriimuta oli.
Paremal käel märkasin tuttavat esiistmelt — samuti ilma kriimude ja vigastusteta. Lebasime murul, nagu voodis — kõigil pead ilusti ühel pool ja kõrvuti, jalad nelja meetri kaugusel autost.
Hirm kannustas meid aga kiiresti tõusma ja vaikivasse plekihunnikusse vaatama. Laste isa ja teine tuttav olid autosse jäänud rippuma pea alaspidi. Vabastanud end turvavöödest, roomasid nad juba täiesti tervetena autost välja hetkel, mil vrakini jõudsime.
Mu hirm ei olnud aga kadunud, kuna teine tütar ikka veel autos viibis. Roomanud läbi küljeakna tahaistmele nägin teda hälli turvatraksides rippumas ja vaikselt tihkumas. Ka tema sai vabastatud ning pääses õnneks samuti ainsa kriimuta.
Veendununa, et me kõik terved ja vaid mõne sinikaga pääsenud olime, suutsime suurivaevu oma õnne uskuda.
Tehti kindlaks, et turvavööd olid endiselt kõik kinni, kuid meist kaks olid imekombel nendest välja lennanud. Mina olin välja lennanud tagaaknast, kuna mu juukseid leiti tagumise klaasi purunenud servade küljest. Lisaks sellele, oli mu valgel särgil tugev rehvijälg, mille päritolus ma kindel pole.
Tütar lendas välja tagumisest küljeaknast ja tuttav eesmisest küljeaknast. Meist keegi ei tea muidugi, kuidas ta sealt üleüldse välja mahtus ainsagi vigastuseta ja kinnitatud turvavööga.
See oli uskumatult õnnelik õnnetus ja ma aiman, et selles võis oma käsi olla mängus mu mõni aeg tagasi surnud vanaemal, kuna ta ilmus mulle järgmise öö unes ja ütles, et veel ei olnud meie aeg käes.
Olen tänulik iga järgneva päeva eest oma elus ja oma kahe imelise tütre eest, kes nüüdseks juba kaunid neiud ja koolilapsed on. Ma ei tea, kes või mis aitas meid tollel juulikuu päeval, kuid olen kaheksa aastat igal hingedepäeval ja juulikuu selsamal kuupäeval süüdanud küünla just sellele kaitseinglile ning tänanud teda kogu oma südamest meie müstilise pääsemise eest.