Müstiline lugu: surnud isa tahab tagasi tulla... aga miks!?
Umbes poolteist aastat tagasi suri mu isa vähki. Me saime sellest ette teada vaid kakskümmend päeva ja siis ta oligi läinud, nii järsku. See kakskümmend päeva nägime kõrvalt, kuidas ta seisund tundidega halveneb. Ta suri päeval, mil oli talle määratud keemiaravi konsultatsioon, isegi mitte ravi algus, kohtumine inimestega, kes otsustavad, kas talle hakata keemiaravi tegema.
Umbes nädal enne kui ta suri, ärkasin ühel ööl kell 2:51 õudusunenäost. Süda peksles ja hingata oli raske. Minu toa uks oli suletud. Ma tundsin, nagu õhkaks selle alt ja lukuaugust puhast kurjust. Umbes nagu kuuma eseme pudul tunned, kuidas sellest kuumust õhkab, samuti õhkas läbi ukse puhas kurjus. See oli kohutav. Palusin appi Valgust ja kaitseingleid, istusin ja värisesin voodis tunde, julgemata eriti liigutada või ringi vaadata. Kui kell sai viis hommikul, lõppes kõik, nagu poleks midagi olnudki. Siis kuulsin isa liikumas. Tean ta samme, olles neid terve elu kuulnud ja mõtlesin: elab. Läksin küsima ta käest, kas ta tahab midagi, ta vastas eitavalt ja läks magama tagasi. Ma ei tea siiani, mis või kes mu ukse taga oli. Isa haiguse "vaim"? Mõni muu vaimolend või deemon, kes tuli asja uurima? Ma ei tea seda, kuid tean kindlalt, et keegi või miski seal oli.
Olen alati mõelnud, mis saab inimesest, kui ta lahkub. Pärast isa surma mõtlesin palju sellele, et kas ta ikka on rahus, kas tal on ikka kõik hästi, sest ta läks ju nii ruttu, nii järsku.
Umbes kuu pärast isa surma nägin ma teda unes. Ma nägin unes, et isa käib mööda korterit ringi vaimuna, ta oli umbes 1,5meetri pikkune või lühemgi, kuid see oli tema, elu ajal oli ta umbes 183cm pikk. Ma käisin seal unenäos tal järel, et miks sa siin oled, kas sul on midagi vaja, kas sa tahad, et me teeksime midagi? Ma tundsin, et teda häiris see, et ta on ärritatud sellest, et ma tal järel käin, kuid ma jätkasin. Järgmine hetk oli ta nägu otse mu näo ees ja üsna hirmutavalt moondunud, ma ei hakka seda kirjeldama. Ta sisistas mulle läbi hammaste täies raevus (isa polnud elu ajal kunagi tige mees): "MIS SA TAHAD, KAS TAHAD KAASA TULLA VÕI!?", mille peale ma temast hirmunult eemale astusin ja üles ärkasin. Ma järeldasin sellest, et pean lõpetama oma mõtisklused ja isa rahule jätma. Las ta olla. Kui tal midagi on, tuleb ta ise meile külla.
Ligi pool aastat pärast isa surma rääkis ema, et on isa kõik see aeg pärast tema lahkumist oma voodis tundnud, nende abieluvoodis siis. Mitte otseselt, aga et ta nagu oleks seal. Ema ütles, et see ei olnud halb tunne, nad olid 32 aastat abielus ja selle aja jooksul väga üksikud ööd lahus maganud ja, et see oli nagu hea, soojendav, lohutav tunne, nagu puhas armastus ilma füüsiliste takistusteta, süda südame vastas.
Mu õde läks autokooli, sai load kätte ja ostis emadepäeval endale auto.
Umbes samasse aega jäi see, kui ema rääkis mulle, et oli mõni aeg tagasi unes tundnud isa ja kuulnud, kuidas isa ütleb "ma pean nüüd ära minema" ja näitas mingile eemal istuvale mehele "sa pead nüüd tema juurde minema". Ema ütles, et tundis isa käsi enda ümber, kallistamas teda ja siis tühjus. Pärast seda oli voodi tühi. Ma ei tea, kes see mees on, kelle juurde isa teda saatis, kuid tean, et kui ema peaks ühel päeval enda kõrvale uuesti kellegi leidma, olen mina selles suhtes nüüd palju avatum.
Mu õde ütles, et tal on vahel tunne, nagu isa sõidaks autos temaga kaasa, lihtsalt teisiti ei oska seletada. Algaja juht nagu ta on, ta ütleb et on väga napikatest kohtadest pääsenud ja nii, et nagu keegi teine pööraks ta mõtteid või silmi seda olukorda märkama, et ta jõuab õigel hetkel reageerida. See oleks nii isa moodi - veel tagantjärgi oma vanema tütre eest hoolitseda ja vaadata, et ta ikka ilusti sõidaks.
Minu enda viimane kokkupuude isaga oli 2-3 kuud tagasi. Ma magasin, laps oli ema juures, mees oli maakodus, olin just õhtul hilja töölt tulnud. Ajaliselt oli juba hommik, umbes 8-9. Ma kuulsin, mitte läbi une, vaid kõrvaga, nagu ta oleks otse kõrva öelnud mulle "kas ma tohin tulla" ja ma ärkasin selle peale, et ma ütlesin valju häälega, suuga, mitte unes talle vastu "jah".
Ma ei ole siiani välja mõelnud, mis see tähendab. Sellest esimesest unenäost ma sain aru - jäta rahule. Sellest ma saan aru, et ema hakkas juba elama uuesti ja õele oli tuge autosse kõrvale vaja ja et ta valvab mu õe üle. Ta oli alati ülimalt hooliv ja hoolitsev isa.
Aga sellest viimasest ma ei saa aru - kuhu ta tuleb? Kohe mõtlesin seda, et kas ta tuleb kellelegi järele. Tema enda ema ja minu ema ema on mõlemad endiselt veel elus, kuid mitte kõige paremas seisundis, aga elus. Ema ema oli vahepeal mineku peal, aga ema turgutas ta elule tagasi. Tema enda ema on viimastel andmetel voodihaige. Siiani pole midagi toimunud, mis selgitaks, kuhu ta tuleb ja kuhu ma lubasin tal tulla.
Ainus, mida ma tean, et tema tulek ei olnud halvaendeline, see ei olnud kuri. Mõtlesin seda, et kui ta tulnuks järgi oma emale või ämmale, poleks kumbki valik olnud kurjast, kuna mõlemad on vaevas, et ehk selle pärast ei olnud see halba tunnet tekitav. Kuid ei, mõlemad vanaemad elavad, siiani ei tea, kuhu ta tulla tahtis. Tean vaid seda, et ta valvab meie üle. Olen enam kui kindel selles. Teades tema iseloomu, armastust ja hoolitsust meie suhtes, olen kindel, et ta on alati meiega ja kaitseb meid ja eriti oma kahte lapselast, me lihtsalt ei näe teda.
