Müstiline lugu: surnud naabrinaine rääkis emale meie saladuse välja

Saada ka oma lugu! Vaata lisaks AUHINNAMÄNG: Kirjuta meile oma müstilistest ja seletamatutest juhtumistest! Auhind Olde Hansa kraamipoelt Krambude!

See lugu juhtus 1980.-tel. Elasime perega Tallinnas, kuid vanemate maja oli üpris linna lähedal, ühe kolhoosi territooriumil. Seal oli meil väike aiamaa nagu kolhoosnikele ette nähtud. Isa oli juba mitu aastat surnud ja nüüd oli emagi vähki suremas.

Käes oli september ja kartulivõtu aeg. Maja oli pisike ja nii tuli meil ennast jagada maa ja linna vahel kus väikesed lapsed elasid. Aiasaadused vajasid koristamist ja peale kartulivõttu tekkis küsimus, et mida nende pisikeste seakartulitega teha. Loomi polnud, ei viitsinud kellelegi pakkuma ka minna ja ega neid eriti palju ka polnud. Las jäävad niisama põlluserva vedelema, küll külm ikka võtab. Emale me ei julgenud sellest iitsatadagi, sest eluaegne maainimene poleks sellist asja iialgi sallinud.

Emal oli veel paar nädalat elada jäänud. Voodist ta ei olnud enam üldse võimeline välja tulema. Valu vaigistamiseks olid välja kirjutatud kõige kangemad narkootilised valuvaigistid. Ühel selguse hetkel ema küsib, et miks te kartulid põllule vedelema jätsite? No mida? Kas tõesti juhtus ime, et käis voodist väljas ja nägi aknast? Pole ju võimalik, kui ei suuda käsigi liigutada. Pealegi oli aknast põlluni oma 50 meetrit, puud ja põõsad vahepeal ja ainult mõned korvid kartuleid rohu sees laiali.

Sai siis küsitud, et kust sa seda üldse tead? Aga vat naabrinaine ütles. Nojah, õhtul läksime linna ära ja ukse keerasime väljastpoolt lukku. Võis ju see naabrinaine põhimõtteliselt ukse lahti muukida. Neid naabrinaisi emal ainult üks oligi, maja oli meil ju täiesti eraldatud kohas. Kogu probleem oli selles, et see naabrinaine oli juba mitu aastat SURNUD! Ja ei julgenud meie neid hauataguseid asju hakata rohkem uurima.