Müstiline lugu: unenägu ennustas ette isaga juhtuva õnnetuse

Unenäod, vaimud ja muu üleloomulik on mulle alati huvi pakkunud. Juba lapsena korraldasid mu ema ja vanaema varanduse jahte mahajäetud hoonetes, kus ikka kummitas või juhtus muud ebaharilikku.

Kuigi mul puudub oskus saatust ette ennustada või teiste inimeste mõtteid lugeda, olen avastanud enda juures huvitava omaduse: nimelt näen ma erinevaid sündmuseid, paiku või inimesi unes ette. Enamasti on need üpris vähetähtsad episoodid, mis tulevikus mu ette juhtuvad. Tavapärane reegel on, et kui näen unes mingit varasemate kogemustega mitteseonduvat paika, inimest või isegi tunnetuslikku olukorda, siis võin juba ette ennustada, et mõne aja pärast kogen sedasama unenäos nähtut ka reaalses käegakatsutavas maailmas uuesti.

Üks kõige eredamaid ja ehmatavamaid kogemusi oli unenägu minu isast. Tollal, unenägu nähes, töötasin ühes hotellis administraatorina. Unenäos olin ma hotellis tööl, oli õhtune aeg ning minu vahetus hakkas varsti lõppema. Järsku astus hotelli peauksest sisse minu isa ning tuli vastuvõtulaua juurde. Tal oli seljas paks metsatöö jope, püksid ning suured saapad. Peas aga vana läki-läki, mida ta tõesti sel ajal metsas tööl käies kogu aeg kandis. Mäletan, kuidas hakkasin isaga unenäos õiendama, et kas linnatulekuga oli siis nii kiire, et ei jõudnud töölt tulles riideid ära vahetada. Isa vaikis ja lihtsalt seisis laua ees. Ega ta tavaliselt kunagi räägi midagi, eriti siis kui temaga pahandada... Unenägu lõppes niisama äkitselt kui algas, kuid hommikul oli see mul selgesti meeles ja vist rääkisin sellest isegi emale.

Paar nädalat hiljem, kui olin hotellis tööl (oli talveõhtu ning minu vahetus hakkas läbi saama), helises telefon ning helistas minu ema sõbranna, kes töötab kiirabis. Selgus, et metsas oli toimunud õnnetus. Puulangetamisel oli juhtunud mingi arusaamatus või valearvestus, mille tagajärjel puu minu isale peale kukkus, riivates pead ja maandudes tema õlale. Isa oli metsast ise välja tulnud, kuid kiirabiga haiglasse viidud. Seal selgus, et tal oli koljupõhimikus mõra, murdunud rangluu ning väga tugev põrutus. Ta jäi mitmeks nädalaks haiglasse.

Peale seda juhtumit hakkasin oma unenägudele rohkem tähelepanu pöörama ja selle tulemusena olen avastanud kui paindlik on meie teadvus ajas ja ruumis ringiliikumise seisukohalt. Samuti olen otsustanud hakata pidama unenäopäevikut, et mõista paremini oma nägemusi ja seoseid ümbritseva maailmaga.