Müstiline lugu: vanaisa hing kutsus mu haiglasse, et saaksin papat enne ta surma veel korra näha

Riina meenutab, kuidas haiglas teadvusetuna lebav vanaisa andis enne lõpuaktusele minekut märku, et soovib Riinat õnnitleda ja kutsus ta enda juurde.

Mina isiklikult olen suhteliselt skeptiline igasuguste müstiliste asjade suhtes nagu hinged ja elud teispoolsuses, kuid oli üks tähtis päev mu elus, paar aastat tagasi, mis veidike kõigutas mu arvamust.

Nimelt oli mul vanaisa, keda ma väga hindasin ja armastasin ja kes oma viimastel eluaastatel hakkas mind tohutult imetlema ja mu igale sammule kaasa elama, leides minu tegudest oma elus sarnasusi. Seda siirast ja südamest kaasaelamist ma mõistsin muidugi alles hiljem, kuna alati oli ju nii kiire oma eluga, et pöörata tähelepanu sellistele väikestele emotsioonidele. Tegelikult siinkohal paneks ka teistele südamele, et hoolige ja võtke aega oma lähedaste jaoks, see on oluline! Tänu oma vanaisale suutsin ma sellest veast õppida ja pööran rohkem kui varem tähelepanu oma kõrval olevatele inimestele ja nende emotsioonidele. Olen talle selle õppetunni eest tänulik elu lõpuni.

Aga kui loo juurde minna, siis oli mu elus üks tähtis päev nagu ennist mainisin, kooli lõpuaktus. Enne aktust hommikul andis miski eriline tunne tungivalt mulle märku, et ma pean minema vaatama kohe oma vanaisa, kes oli haiglasse sattunud. Käisingi kohe hommikul teda külastamas, ma ei saanud temaga rääkida, kuna ta “magas”, aga võtsin ta käe, mis justkui nagu põletas mu käe sisse armi igaveseks, ta käsi oli tulikuum. Sel hetkel ma sellele suurt tähelepanu ei osanud pöörata ja ütlesin talle vaid, et “kõik saab korda, ära muretse.” Peale seda läksin otse oma lõpetamisele ja sel hetkel kui sain oma lõpupaberid kätte ja istusin tagasi aulas oma toolile, tundsin, kuidas see sama käsi, millega hoidsin vanaisa kätt, läks samamoodi tulikuumaks ja põletas mu käe sisse otsekui topelt armi, see oli sama tunne nagu hommikul. Taipasin, et vanaisa soovis mulle isiklikult õnne. Mõned tunnid hiljem teda enam ei olnud.

Hiljem ma taipasin mis tunne see oli, mis tahtis, et ma vanaisa vaatama läheks. See oli tema ise, kes tahtis, et ma tuleks. Kui ma ei oleks läinud, ei oleks ta saanud mulle kuidagi õnne ju soovida st. ma poleks sellest aru saanud, et just see oli tema viis mulle õnne soovida.
Ma ei unusta seda mitte kunagi ja salaja loodan, et ka edaspidi on tal põhjust mulle õnne soovida.

Osale ka sina Naisteka auhinnamängus, saada meile oma müstiline lugu ja võida Madara kinkekott + menuraamatud!