Päriselu õudusjutte: Kirik, mida pole olemas
See lugu juhtus siinsamas, Eestis. Oli talvine aeg. Mul tuli vastu õhtut tahtmine sõprade tallu külla sõita. Poole tunniga sain oma pojad, kolme- ja viieaastase, riidesse, koera rihma otsa ja kiirustasime viimasele Tartu rongile, sealt teise rongiga edasi väikesesse jaama. Jaamast veel 12 kilomeetrit jala edasi, mis tähendas kaht tundi kiiret kõndimist.
Kohale jõudes oli ilm selge ja tuulevaikne. Milline ilu! Mul ei tulnud mõttessegi, et midagi halba võiks juhtuda. Teed tundsin hästi, möödunud aastal olin selle mõlemat pidi läbi traalinud. Eksida polnud võimalik, sest üks teerada vaid oligi.
Panin lapsed kelgule, endale väikesed suusad alla ja edasi! Hakkas hämarduma, kuu tuli välja. Ilus oli, lapsed olid vaimustuses, mina ka. Seiklus missugune!
Umbes tunni aja pärast oli taamal tulukest näha, kuigi ei oleks pidanud. Imestasin, kuid läksime edasi. Tee äärde jäi mingi kummaline põld. Tee aga oleks pidanud minema metsade ja küngaste vahelt. Nägin välja taga mingisugust elamut, akendes särasid tuled, korstnast tuli suitsu, mis kuupaistel hõbedaselt helkis. Ja vaikus. Imestasin jälle, sest minu teada ei tohtinuks selle tee ääres olla ühtki hoonet.
Õhk läks külmemaks. Seisin ja mõtlesin. Äkki peaks tagasi pöörama? Miskipärast tekitas see mõte minus hirmu. Ja tekkis tunne, et toimub midagi ebareaalset. Ja siis kuulsin huntide ulgumist.
Pagan, olen ise jahil käinud ja tunnen kõiki neid metsaelukaid. Hunte ei tohiks siinkandis juba 30 aastat olla! Aga uluvad ikkagi, ja mitmekesi, karjas. Kuid sealjuures minu koer paanikasse ei läinud, ainult kõrvad ajas rohkem kikki.
Julgustasin poisse, rääkisin neile naljakaid lugusid. Ning pärast käänakut tardusin üllatusest… Vasakul pool teed kõrgus hiigelsuur poollagunenud kirik. Selle kõrval kalmistu. Kust need veel välja ilmusid?! Astusime lähemale. Ja mitte niisama suur kirik, vaid katedraal. Teravkaartega aknad nagu gooti kirikutel, kuid aknaklaasideta. Keerukad kivist raiutud aknavõrestikud, kuu peegeldumas purunenud vitraažidel.
Hämmastas mind aga torn, mis polnud ei gooti ega õigeusu stiilis; väga kõrge ja kupliga ehitis. Kuppel ise oli lagunenud, läbi paljaste sarikate paistis tähistaevas. Kiriku taga kasvasid kõrged puud ja olid näha mingid hauasambad, mis ei jätnud kahtlustki, et seal asus surnuaed. Mind pani imestama, et seal oli kuidagi vähe lund, ainult kerge kiht, kuid tee ääres peaaegu meetri jagu.
See kõik nägi nii huvitav ja ebatavaline välja, ilus isegi lagunenuna! Eriti torn. Üleni valge, kaetud kuu heidetud mustjasvalge varjumustriga.
Poisid ronisid kelgu pealt maha ja astusid teelt kõrvale selge sooviga varemetesse kolama minna. Siis hakkas koer haukuma ja urisema, võttis väiksemal pojal hammastega kombinesoonist kinni.
Nüüd tuli mullegi elu sisse, nagu oleksin unest ärganud. Tõstsin poisid kelgule ja tuhatnelja minema! Käänakuni jõudes vaatasin veel tagasi: muinasjutuline vaatepilt! Ma ei unusta seda kunagi. Ja pojad mäletavad seda ka väga hästi (sellest on 15 aastat möödas). Siis jõudsime käänaku taha ja kõik kadus.
Tõttasime edasi. Ma ei kahelnud enam, et oleme eksinud. Sama teed tagasi minna ka ei tahtnud, pressisime kangekaelselt edasi. Otsisin kas või ainsat tuttavat märki maastikul. Kas või mõni suur kivi, tuttav puu, teekäänak… Ei, kõik oli võõras!
Peatusime väikeseks hingetõmbeks, sest olime juba üle kahe tunni teel olnud. Võtsin võileivad, termose, vahvlid. Sõime, rääkisime sellest ja teisest. Äkki küsib Paul mu käest: “Ema, aga kas me jõuame ikka kohale?” — “Ha-haa,” naersin mina, “loomulikult! Kuidas saab üldse eksida, kui taevas on tähti täis. Vaata, seal on Suur Vanker, seal Põhjanael, praegu läheme selle tähe suunas ja kahe kurvi pärast jõuamegi külla!” Ise aga olin sama suures segaduses kui nemadki, kuid lapsi oli vaja rahustada.
Poistel läks tuju rõõmsamaks, läksime edasi ja pärast kaht teekäänakut olimegi elumajade juures! Suur küla, tuled säravad, kuskilt kostis kõnekõminat. Mina imestasin, lapsed rõõmustasid, koer liputas saba. Kümne minuti pärast koputasime esimese maja uksele.
Peremees tuli uksele, silmad imestusest suured: kustkohast meie siia tulime ja veel keset südaööd? Meid kutsuti tuppa, saime sooja ja väikese eine ning kuuri alt aeti auto välja, et meid õigesse tallu viia. Autos istudes hakkasin pärima, mis suur kirik see siin läheduses on. Papi ei saanud aru — mis kirik, siin pole mingit kirikut. Lähim kirik on Tartus. Poisid hakkasid nagu ühest suust seletama: “Suu-u-ured aknad, valged seinad, surnuaed kõrval.” Papi muutus seepeale närviliseks. Jutt jäi nii, et kõik võib olla, ju teile näis nii. Edasi pärima enam ei hakanud, sest olime talle juba niigi imeliku mulje jätnud.
Kell üks öösel jõudsime viimaks kohale. Sain oma hilise tuleku pärast muidugi hurjutada, kuid mitte ka väga, nii et kõik lõppes siiski hästi. Hiljem püüdsin veel mitu korda kohalikelt elanikelt mahajäetud kiriku kohta küsida. Mitte keegi polnud seda näinud. Püüdsin teed, mida mööda me külla jõudsime, hiljem üles leida, kuid tulutult. Ning ajaga olid arusaamatud lood. Minu kella järgi läks meil aega natuke üle kahe tunni, ära külmetada me ennast ei jõudnud, aga viimase rongi ja meie kohale jõudmise vahele (kell üks öösel) jäi peaaegu kuus tundi.
Irina Verina kommentaar
Kõige tõenäolisemalt sattusid loo jutustaja ja tema lapsed teise aegruumi ja nägid vaatepilti kaugest minevikust. Arvatakse, et energoinformatsiooniline väli sarnaneb kihilise kangaga: iga kiht on üks ajastu. Erilistes tingimustes — kõige sagedamini talveõhtutel, kui päikese elektromagnetiline mõju antud piirkonnale on kõige väiksem, muutub maailma materiaalne osis hapraks ja läbipaistvaks. Siis õnnestub meil nende kanga lõimede vahelt läbi pugeda ja näha fragmente minevikust või tulevikust.
Kui koera ärevast käitumisest järeldusi teha, siis oli lagunenud kirik fantoom, see tähendab energeetiline, mitte materiaalne kujutis ja selle lähedale minek oleks võinud lapsi ohustada. Väga harvadel juhtudel võib üleminek minevikku või tulevikku olla täielik — inimene läheb üleni teise reaalsusesse või teise aega. Füüsilisi vigastusi ei saa keegi. Ümbruses viibivad kassid ja koerad ei reageeri uue reaalsuse ilmumisele kuidagi — see on ju ka materiaalne. Igaveseks minevikku või tulevikku jääda pole võimalik — naasete niipea, kui elektromagnetväli normaliseerub.
