2. veebruaril 1943. aastal külastas Vangat Adolf Hitler. “Miks sa tulid?” küsis Vanga. “Õige küll, sa soovid teada, kuidas sõda lõpeb… Ja mina ütlen sulle: jäta Venemaa rahule. Sa kaotad selle sõja ning lõpetad halvasti!”

1952. aastal pandi Vanga trellide taha. Ta oli ennustanud Stalini peatset surma ning ilmselt kandis keegi sellest ette just sinna, kuhu tema meelest vaja. Selgeltnägija oli vanglas pool aastat. Vahest olnuks ta seal kauemgi, kui Stalin 1953. aasta kevadel tõepoolest surnud poleks. Ennustus Stalini kohta lõppes aga sõnadega: “Ka teiste Venemaa võimukandjate jaoks on avatud uksed samasse maailma, kuhu lahkub Stalin.”

1963. aastal nägi Vanga ette USA presidendi ründamist. Pärast seda, kui John Fitzgerald Kennedy novembris tõepoolest mõrvati, kutsus selgeltnägija Jacqueline Kennedy’t endale külla, et talle öelda, kes ta abikaasa surmas süüdi on. Visiit ei toimunud ja kellelegi teisele polnud Vanga nõus Kennedy’ga seotud nägemustest rääkima.

Transiseisundis olles kuulutas selgeltnägija ette ka peatseid 1968. aasta sündmusi Prahas: “Pidage meeles Prahat! Pilved tihenevad linna kohal ja neist kostab hääl, mis ütleb: „Sõda!“ Ma näen, kuidas see linn muutub akvaariumiks, kus hullumeelsed kalu püüavad!”

Vanga kuulutas ette kõigi jaoks ootamatuna tundunud Indira Gandhi võitu India peaministri valimistel ja nägi juba 1969. aastal ka tema traagilist lõppu: “Ma näen seda väärikat naist suitsus ja tules, tal on seljas oranž kleit!” Ettekuulutus läks täide 31. oktoobril 1984. aastal, mil kaks sikhist ihukaitsjat Gandhi tapsid. Tol päeval kandis minister tõepoolest oranži kleiti.

Väidetavalt külastasid Vangat ka paljud Nõukogude Liidu poliitikud. Nii käis tema juures kommunistliku partei keskkomitee peasekretär Leonid Brežnev, kelle esimene küsimus majakesse astudes oli: „Kas sa tead, kes ma olen?“ Vanga vastanud seepeale: „Jah, ma tean, sa oled suur ülemus.“ Millest nad edasi vestlesid, ei tea keegi. Mitmed teised ei tulnud aga ise, vaid saatsid kellegi end esindama. Rupites käisid näiteks Zjuganovi1, Javlinski2, Lebedi3 ja Lužkovi4 saadikud.

Nõukogude Liidu kokkuvarisemist ennustas Vanga juba 1979. aastal, märkides muuhulgas, et pärast seda hakkavad India, Hiina ja Venemaa suhted soojenema.

Vanga jälgis ka Mihhail Gorbatšovi karjääri. 1988. aastal ütles ta: „Ei maksa kahelda, ta saab veelgi ametikõrgendust!“ Nagu paljud pimeda naise ennustused, nii tundus seegi esialgu uskumatuna, kuid kaheksa kuu pärast valiti Mihhail Gorbatšov Nõukogude Liidu presidendiks.
Vanga unistas ka ise Pariisist ja Moskvast, kuid soov neisse linnadesse sõita ei täitunud kunagi, sest Bulgaaria valitsus ei lubanud tal riigist lahkuda.

Kui Nõukogude Liit oli lagunenud ja hakati valima Vene Föderatsiooni presidenti, kinnitas selgeltnägija: „Ei, selleks ei saa Zjuganov ega Lebed, vaid keegi uus ja täiesti ootamatu isik.“
Selleks ajaks oli Vanga juba mõistnud, et luba riigist väljasõitmiseks ei tasu tal taotleda, kuna seda ei anta niikuinii. Nii jäi tal vaid oodata välisriikide esindajaid enda juurde.

Boris Jeltsin ei sõitnud Vanga juurde küll ise, kuid väidetavalt saatis enda asemel Sergei Medvedevi. Viimane ei soovinud vestlust avalikustada. Aastaid hiljem märkis ta vaid, et Vanga oli kinnitanud Jeltsini tagasivalimist teiseks esindusperioodiks, kuid hoiatanud, et siis algavat raskused.

1980. aastal tegi Vanga ettekuulutuse, mis tundus kõigile enam kui kummaline: „1999. või 2000. aasta augustis jääb Kursk vee alla ja kogu maailm leinab hukkunuid.“

Paljud arvasid, et tõlkijad tegid ettekuulutust makedoonia keelest ümber sõnastades mõne vea — Venemaa linn Kursk asub ju suurtest jõgedest ja järvedest kaugel eemal. Selgus saabus, kui 2000. aasta 12. augustil uppus aatomiallveelaev Kursk, millel hukkunuid leinas tõepoolest kogu maailm.

1989. aastal ennustas Vanga ameerika vendade hukku rauast lindude läbi, millega kaasneb paljude süütute surm, põõsais aga uluvad hundid. Eeldatavasti ei mõistnud nende sõnade tähendust tookord keegi. Alles 11. septembril 2001. aastal saabus selgus — rauast linnud olid lennukid, mis ründasid Manhattanil kaksiktornides asuvat Maailma Kaubanduskeskust. Sõna põõsas aga võis tähistada president George W. Bushi, kelle võimuloleku ajal rünnak toimus.

Kalmõkkia president Kirsan Iljumžinov oli üks vähestest Vanga lähedastest sõpradest, kes kohtus temaga tihti. Selgeltnägija kinnitas talle, et kuigi kalmõkid on üle elanud raskeid aegu, ootab neid ees õitseng. Samuti näitas ta Iljumžinovile kaardi peal täpselt kätte Kalmõkkia naftaleiukoha asupaiga. President saatis sinna geoloogide uurimisrühma ning varsti selgus, et Vangal oli õigus. Praegu asub sellest kohas naftatöötlemistehas.

„Mõnikord istusin oma kabinetis ega osanud otsustada, kuidas lahendada mõnda olulist küsimust,“ meenutas Iljumžinov. „Äkki helises telefon. Helistas mõni selgeltnägija sugulane ja ütles, et Vanga palub mulle midagi edasi öelda — soovitab kusagile sõita või midagi ette võtta.“
1994. aastal omistati Vangelia Dimitrova Guštšerovale Kalmõkkia aukodaniku nimetus.

Bulgaaria riigi suhtumine Vanga võimetesse oli aga vastuoluline. 1967. aastal sätestati, et selgeltnägija on Bulgaaria riigi teenistuja, kelle juurde konsultatsioonile pääsemiseks tuli sotsialismileeri maade kodanikel maksta 10 levi ja teistel 50 USA dollarit. Raha läks riigikassasse. Aastatel 1967–1990 kogunes tänu selgeltnägijale sinna rohkem kui 9 miljonit levi, kuid Vanga ise sai palka vaid 200 levi kuus.

Selline otsus ei päästnud teda siiski tagakiusamisest. 20. septembril 1974. aastal tungisid selgeltnägija majja miilitsad, kes puistasid tangud põrandale, loopisid pesukapist välja pesu, purustasid nõud ja keerasid kogu majapidamise pea peale. Ühe väite järgi otsisid nad jälgi Vanga tegutsemisest Jugoslaavia spioonina.

Pärast läbiotsimist tuppa astunud Vanga kaotas teadvuse. Haiglas öeldi, et teda oli tabanud infarkt. Lähedastele ütles ta, et ei tule enne koju, kui toa seinad on uuesti valgendatud ning uksed ja aknad üle värvitud.

Paljud kingituseks saadud asjad — peamiselt mänguasjad — olid pärast läbiotsimist kadunud ja läinud oli ka raadiovastuvõtja Sokol. Selle võtnud inimene astus 15 aastat hiljem üle Vanga läve, et raadio tagasi tuua ja andestust paluda. Ta pidi ühtlasi nentima, et varastatud ese polnud talle õnne toonud. Vanga kinnitas, et ei kanna viha, kui andestada saab vaid Jumal: „Tema karistab sind tehtu eest, mitte mina.“

Raamatu kohta leiad rohkem infot Pegasuse lehelt!