Tark inimene kohaneb ehk minu elu on minu oma
Selgub, et see mida me varem pidasime tagasilöögiks, mõõnaks või madalseisuks, on tegelikkuses meie jaoks „õpetaja“ saabumine. Need on meie parimad võimalused õppimiseks, muutuste tegemiseks ja oma elutee (ka eesmärgi) kursi korrigeerimiseks.
Inimene ihkab mingit kindlat stabiilset heaolu, rahulolu, kus midagi ei muutuks ega liiguks ― kuid see on ju surm. Elav inimene, eluenergia on pidevas liikumises ja sellest tingitud muutustes. Varasemalt ihaldatud heaoluhetked oli pelgalt paigalseis. Seda taibates asendub varasem enesehaletsus sügava tänutundega uute pakutud võimaluste vastu.
Iga takistus, mis me ellu on tulnud, on tulnud mingi kindla eesmärgiga, et saaksime midagi ümber hinnata ja vajadusel muuta. Kui me vähendame oma elus traagikat, mille loomises on inimene kahjuks meisterlik, ülereageerimist ja enesehaletsust, siis hakkame oma eluteel või eesmärgil kulgema üha sujuvamalt ja sujuvamalt. Me oleme nagu valgusfoori rohelises laines.
See juhtus möödunud majanduskriisi ajal, eelmise sajandi viimastel aastatel, kui ühes Eesti suurfirmas toimus suur koondamine. Inimesi valdas masendustunne, nad olid segaduses ja hirmunud tundmatuse ees. Eluisu kaotanud töötutel tuli nüüd teha otsus, kas valida enesehaletsuse tee või muutuste tee. Aastaid hiljem endiste töökaaslastega taas kokku saades ilmnes, et need, kes valisid muutuste tee, kohtasid oma elus raskusi, vastuseisu, aeg-ajalt ka mittemõistmist ja suuri eneseületamisi, kuid nad omavad täna käeagakatsutavaid tulemusi, mille üle võivad nad uhkust tunda. Seevastu enesehaletsuse võrku sattunud kaotasid oma elutee täiesti, olles jätkuvalt keskkonna ja võõra energia poolt juhitud, sest nad ei ole julgenud ise otsustada ja vastutada oma elu, elutee ja eesmärkide täitmise üle. Kas see on elu? Rahulolu kindlasti mitte.
Me oleme juba täiuslikud
Vees peitub suur potentsiaal tõusulaineks, nagu näitab ka tsooni trigramm, kus kahe yin-joone vahel on yang-joon. Kus välise lihtsuse, kerguse sees on olemas suur sügav ja enamasti veel tundmata jõud, inimlik tarkus ja sisemine potentsiaal. Nii nagu vees, peitub ka meis piiramatu arenguvaru, kas me seda usume või mitte. Me pole osanud seda lihtsalt nähtavale tuua. Inimene keeldub uskumast, et õnne pole mõtet otsida väljaspoolt ennast, vaid meis endas on kõik vajalik juba ammu sünnihetkest alates juba olemas. Nagu taoistlik tarkus ütleb: „Sa juba oled täiuslik, ära otsi seda väljast“.
Seega pidage meeles, et jõevool purustab tammid, ületab kaldad selleks, et jõuda oma eesmärgini, mereni. Ka meil tuleb eluvoolu pääsemiseks purustada kõik mineviku kivirahnud. Kas kõik? Alustame esialgu ühest ja eluvool hakkab meid kuulama, jätkates teekonda ja langetades ise otsuseid, toob eluvool meile uue tõusulaine, kandes meid kõrgusesse, uude võimalusse ja rahulolusse. See on ainus viis edasiminekuks.
Selleks et püsida eluvoolus, me jäämegi valikuid tegema, otsuseid langetama, kuid need on meie valikuid. Ainult meie ise saame otsustada kas keerame paremale või vasakule. Ükski valik pole vale, kui see on meie valik. Mõnikord on jõgi käänulisem, teinekord päris lai ja sirge veetee.
Kõikjalt viib tee edasi ja igal asjal on lahendus. Seda loomulikult ainult siis, kui me üldse tahame lahendust leida. Terve elu me kohtume mitte probleemidega, muredega, sekeldustega jne, vaid lahendamist vajavate ülesannetega. Sõna „lahendamine“ annab meile mõista, et lahenduse seeme on selles ülesandes juba olemas, tuleb vaid otsustada ja edasi tegutseda. Liiga kauaks paigale jäämine tähendab eluenergia kadumist ja surma, sest seisev vesi hakkab roiskuma.
Vesi kutsub liikuma ja olema voolus
Ida filosoofia soovitab meil olla voolus. Mida me mõistame voolusolemise all? Esitan kolm võimalust, kuidas paadiga jõel sõita. Missugune neist esindab voolusolemise mõistet?
Esimene. Kujutame ette, et oleme paadiga jõel. Jõe vool kannab meid rahulikult edasi. Lebame paadipõhjas, naudime päikesepaistet, kuulame vee hääli ja jälgime pilvede liikumist taevalaotuses ning peale tuleb unetukk. Mõnus. Kas me oleme voolus?
Teine. Kujutame ette, et oleme paadiga jõel. Me istume paadis, jälgime paadi liikumist ning anname mõlaga hoogu juurde ja veel ja veel. Paljud talitavad nii. Kas see on parim viis olla voolus?
Kolmas. Kujutame ette, et oleme paadiga jõel. Me istume paadis, naudime päikesepaistet, kuulame vee hääli, kuid samas jälgime, et paat ikka liikumises püsib. Hoogu juurde ei anna, selleks pole hetkel vajadust ja paadi juhtimisse sekkume vaid siis kui paat hakkab kaldasse kalduma või on ees ohtlik kivi või liikumist takistavad kõrkjad. Me sekkume paadi liikumisse ainult siis, kui tekib vajadus kurssi muuta ja seejärel jätkame rahulikku kulgemist. Kas me oleme voolus?
Kolmas paadiga jõel sõitmise viis iseloomustab kõige enam loomulikku voolus olemist, sest olla voolus tähendab saavutada vähima jõupingutusega kõige parem tulemus.
Tihtipeale näeme aga hoopis neljandat paadisõidu varianti, kus paadis istudes aerutame jõuliselt vastuvoolu, ise veel oma absurdset, energiat lõhkuvat tegevust õigustades. Ühiskonnas iseloomustab sellist käitumist tuntud orav-rattas-eluviis.
Loengutel ja seminaridel oleme kuulajatelt küsinud: „Miks me elame sellises ennasthävitavas orav-rattas-stiilis? Vastuseks on tavaliselt kolm „L“-i: lapsed, laenud, liisingud. Muide, venekeelses keelekeskkonnas on kolm „D“-d: maja (dom), lapsed (deti), kohustused (dolgi).
Orav-rattas-elustiil on kurnav ja on olemas reaalne oht, et me kaldume oma tegelikust eluteelt kõrvale. Lääne elustiilis on selline elamise viis tavapärane, sest meie aja kulgemine on mitmekordselt kiirendatud. Miks? Meil on tinglikult kolm ajaekraani: minevik, olevik ja tulevik.
Oma otsuseid ja valikuid tehes veedame me liiga palju aega oma minevikuekraanil, tihti just halbade mälestustega tegeledes. „Kurja“ mineviku pealt „hüppame“ me aga imekiiresti tulevikuekraanile ja kujutame sinna negatiivsetest minevikukogemustest lähtuvalt „koleda“ tuleviku. Hirm on see, mis paneb meid pendeldama mineviku ja tuleviku vahel, unustades et praegu ei ole me kummaski ajas.
Mis on hirm? Hirm on võimalike tulevikusündmuste projektsioon varasema halva kogemuse baasil.
Ida taoistlik mõtteviis aga õpetab olema siin, olema tänases hetkes, olema kohal, sest siis püsime me eluvoolus. Voolus olemise üks eeldus on usaldus universumi vastu, et me ei jää kunagi hätta. Kõik, mida vajame, tuleb siis kui selleks on õige aeg ja nii, nagu me seda tõepoolest vajame. See, mida me tegema peame, on õppida oskust näha ja tõlgendada sõnumeid.
Läänelik mõttelaad peab aga meie erinevaid elujuhtumeid lihtsalt juhusteks, kus puudub sünkroonsus, nii et kõik on omavahel seotud ja tähenduslik. Igal asjal meie elus on mõte ja tähendus. Kõik toimub siis, kui peab toimuma ja nii, nagu peab toimuma.
Liiga jõuliselt sihte seades või ainult ühte valikut oma ellu lubades võime kalduda oma kursilt, oma tegelikust elueesmärgist ja kohale jõudes tabab meid pettumus.
Teine võimalus on mitte midagi teha. Ka mittemidagitegemine on tegevus. Ka mittemidagiotsustamine on tegevus ja valik. Kindel on see, et selline valik ei too meile kasu, ega positiivseid emotsioone ega edu. Täiesti tegevusetult olles võite raisata oma elu ja nii jäävad eesmärgid saavutamata.
Seega on nii orav-rattas-elu kui ka mittemidagitegemine kaks äärmuslikku varianti, oluline on leida kesktee ja saavutada tasakaal nende kahe variandi vahel.
Mõni aeg tagasi oli pea kõigil, kes seda soovisid, võimalus vaadata populaarset filmi „Saladus“. Film kirjeldab läbi erinevate aspektide ja eluvaldkondade, kuidas me oma elu oleme loonud ja kuidas nüüd teadlikuna saame võtta oma elu juhtimise enda kätte. Õpetatakse, kuidas oma ellu tellida seda, mida vajame. See aga on protsessi esimene etapp, nagu töövahendite ja töövõtete kirjeldus. Kahjuks jääb aga filmis piisava tähelepanuta järgmine etapp, mis ütleb, et ükski abivahend ei ela meie elu, vaid me peame olema ise aktiivsed, tegema iga päev ise oma argitoimetusi, tegema ise oma otsuseid ja loomulikult astuma ise vajalikud sammud oma eluteel. Alles siis tulevad uued mõtted ja sõnumid, mida me nüüd oskame märgata ning enda jaoks tööle panna. Kuid veelgi tähtsam on protsessi kolmas etapp ehk kõik meie tegevused peavad looma lisaväärtust teistele inimestele ja kogu ühiskonnale tervikuna. Näitena võib tuua lotomiljonäri, kes ootamatu õnne ajel hakkab eelkõige rahuldama oma isiklikke vajadusi, loomata lisaväärtusi laiemalt. Kuid nagu kogemus ütleb, on siis ühel hetkel raha otsas, suhted rikutud ja algselt suure õnnena tundunud võit on muutunud pigem õnnetuseks.
Oluline on see, et me omaksime ettekujutust sellest, kuhu me tahame minna ja kuidas me tahame ennast tunda siia, kui oleme oma eesmärgi juba saavutanud. Eesmärgist ja selle saavutamise tegevustest ei tasu kramplikult kinni hoida, sest aeg ja energiad on pidevas liikumises ning töövahendid, võimalused ning ka meie endi soovid ja eesmärgid võivad aja jooksul muutuda. See on loomulik protsess.
Hea näide eesmärgi saavutamise kohta on maraton, mille distants on 42 195 meetrit. Maratonijooksja eesmärk on jõuda finišisse. Kuid distants püsib jätkuvalt algpikkuses kui me teeme stardijoone taga juba pikemat aega soojendusharjutusi, kui me kohendame oma riietust, valime veepudelit jne. Distants ei hakka enne vähenema, kuni me pole teele asunud. Oluline on siinjuures sobiliku tempo valimine, sest maratonis liiga vara spurtides võime jooksu katkestada ja nii oma eesmärgi saavutamisest üldse loobuda.
Eesmärgi leidmine
Elage olevikus, tänases hetkes. Loobuge enda hirmutamisest minevikuekraani ees ja lõpetage sihipäratu unistamine tulvikuekraani ees. Edu saame luua ainult siis, kui oleme käesolevas hetkes, avatuna ja kõigeks valmis. Olevikus elades jääme avatuks olukordade sünkroonsusele ning vihjetele universumist. Alles nii me hakkame nägema ilmselgelt, et on olemas viis, kuidas tahame elada, aga mitte kuidas me peame elama.
Sõnadel „tahtma“ ja „pidama“ on päris suur energeetiline erinevus. „Ma tahan“ väljendab oma sisemist soovi ja energiat, seevastu „ma pean“ annab mõista, et ajend sooviks tuleb väljaspoolt meid. Väike laps ei ütle kunagi „ma pean midagi tegema“, vaid „ma tahan midagi saada või teha“. Pärast keskkonna piisavat mõjutust eelistavad juba natuke vanemad lapsed sõnapaari „ma pean“ ja sõnapaarile „ma tahan“.
Kahjuks on kaasaegse materiaalse ühiskonna üks mõõdupuu raha. Sellepärast võib peaaegu alati kuulda inimestelt põhjendust küsimusele: miks nad teevad seda, mis neile ei meeldi ja mis neid õnnetuks teeb? Vastus on lihtne: raha pärast. Kui aga meie tegevuse, otsuste ja valikute ainuke mõõdupuu on raha, siis võib see meid hoopis eesmärgist kõrvale kallutada. Loomulikult võib sellises energias mingi periood elada, kuid varem või hiljem ei pruugi meid selline elu enam rahuldada ja me hakkame otsima uut väljapääsu, uusi võimalusi ja teid.
Janno töötas enne oma tee leidmist pangas. Olemas olid kõik välised asjad, nagu palk, soodustused, koolitus, tunnustus, piiramatud karjäärivõimalused. Sellele vaatamata polnud ta hing rahul. Raske oli mõista miks? Täna, tagasivaadates ta teab, et see lihtsalt ei olnud tema tee.
Inimene tegi tööd, mis teda rahuldas. Tal olid meeldivad töökaaslased ja huvitav tööd. Ka palk vastas antud töö eripärale, kuid millegipärast ei jätkunud raha kunagi palgapäevani. Hiljem oma tegemisi analüüsides mõistis ta, et oli kaasa läinud ümbritseva keskkonna hüpnoosiga ― aina rohkem, rohkem, ja tema tähelepanu oli liialt koondunud rahaenergiale. Selleks, et oma rahavajadusi rahuldada, tegi ta vabal ajal lisatööd, alguses üks, hiljem juba mitu. Sellises ennaktempos pidas ta vastu päris kaua ― pea kolm aastat, enne kui keha hakkas appi karjuma ja haigestus. Keha andis juba mõnda aega märku, oli andnud isegi hoiatuse väikeste terviserikete näol hoogu maga võtma, kuid harjumuspärases orav-rattas-stiilis elades ei pööranud ta sellele tähelepanu. Nüüd lamab ta juba pikemat aega voodis ja nüüd on tal elus esimest korda aega mõelda omi mõtteid ja heita pilk endasse.
Inimesele on antud suurepärane kingitus ― emotsioonid. Emotsioonid on meie sisemise mina tagasiside, mis annab kiire vastuse meie olukorrale, meie tundele. Lihtne küsimus: kuidas ma ennast tunnen? Me tajume selget vahet heast emotsioonist tingitud heal enesetundel või halvast emotsioonist tingitud halval enesetundel. Esitage seda küsimust endale mitu korda päevas, pärast otsuse langetamist või mingi tegevuse ajal. Ainult nii on meil võimalik oma tunnetes, heaolus selgusele saada ja mõista teadlikult, mis tegevused, mõtted, olukorrad meid paremaks teevad, kasvatavad ja õnnistavad ning mis vastupidiselt meid maha suruvad, lõhuvad ja põrmustavad. Tehke endale nimekiri emotsioonidest, mis sind päeva jooksul valdavad ja vaadake, kumb pool domineerib kas hea või halb enesetunne. Kui avastate, et ülekaalus on kurvad, negatiivsed tunded, siis on viimane aeg hakata oma tunnetuskaalat teadlikult ümber kujundama. Keskendudes headele emotsioonidele, hakkame neid üha enam oma ellu tõmbama ja sel juhul rakendub feng shui’s tuntud postulaat ― sarnane tõmbab sarnast. Ennast üha paremini ja paremini tundes on esmapilgul ka kõige võimatuma näiva eesmärgi saavutamine täiesti teostatav.
Kui me iga päev ärkame rõõmu ja tänutundega ning armastame seda, mida teeme, siis oleme lähedal sellele, mis on meie tee. Me kulgeme harmooniliselt aja voolus ja sisemise sunni ajel.
Mees töötas aastaid hea positsiooniga ametikohal. Ta oli rahul oma töö, töökaaslastega, palga ja muude lisavõimalustega, mida antud amet talle pakkus. Õhtuti ja nädalavahetustel tegeles ta aga oma hobiga. Ta tegi seda suure sisemise kirega ja oli saavutanud selles suure meisterlikkuse. Tema oskust hinnati ja tema oskusi vajati. Saabus moment, kus ta mõistis, et kahes kohas ei suuda ta võrdselt hea olla ning avaldas soovi töölt lahkuda. Kuna tööandja oskas professionaalset töötajat hinnata ja ei tahtnud temast loobuda, siis tegi ta mehele võrratu palgapakkumise. Pakkumine oli ahvatlev. Mees jäi hetkeks mõttesse: kui kauaks ma olen valmis loobuma oma kutsumusest selle suure palganumbri tõttu? Kas kaheks, kolmeks kuuks, aga edasi… Pärast saabuks petmine, nii iseenda kui tööandja petmine, ja seda ta ei soovinud. Täna on see inimene omas valdkonnas edukas ja ta hing on tasakaalus ning rahul.
Muutumine on vältimatu
Karjääri ja õigete valikute tsooni tutvustav peatükk on kirjeldanud, kuidas muutusi märgata, nendega kaasa minna ja neist õppida. Seega on ülimalt oluline endale teadvustada, et kõik on pidevas muutumises. Sellega ei tasu vastu võidelda, seda ära petta või oodata selle lõppemist. Feng shui, kui energiaõpetus uurib erinevaid energiaid ja nende vaheldumist, ning seda kõike selleks, et inimesed saaksid ennast tulemuslikumalt kohandada muutustega ja nii oma elu võimalused endi kasuks tööle panna.
Meie igapäevases elus toimub paratamatult väikeste muutuste jada. See toimub lakkamatult, ja kui me ise seda alati ei märka, siis märkavad seda teised. Inimese elu on täis tõuse ja mõõnu. Meie ülesanne on kohaneda muutuvate olukordadega ja parim viis selleks on kaasata erinevaid, ka feng shui’s tuntud abivahendeid. Üks neist on „Muutuste raamat“ (Yijing), mida loetakse feng shui eelkäijaks. Tegemist ei ole pelgalt ennustusvahendina, nagu üldiselt arvatakse, vaid juhatusega, et leida oma „keskmine tee“ ehk saada teada, kuidas käituda teatud kindlas olukorras, energias. Selleks et omada tasakaalustatud ja rahulolust pakatavat seisu, olge alati valmis tegema vajalikke kohandusi ja seda igal ajahetkel. Vastuseis muutuste sisseviimisele on peaaegu olematu, kui elame tänases hetkes, olevikus.
Inimene elab nii kaua, kui areneb ja kasvab, ning seeläbi osaleb elukestvas muutumisprotsessis. Les Brown on öelnud: „Paljud surevad 25-aastaselt, kuid nad maetakse alles 65-aastaselt“. Kas see ongi õnn: nelikümmend aastat oma elust lihtsalt vegeteerida, ise midagi loomata ja midagi nautimata? Inimese arengu eeldus on muutumine ja see on vältimatu. Muutumise viise on kaks, kas vabatahtlik või meid sunnitakse. Inimeste elulugusid kuulates paneb mõnikord imestama, miks nad varem midagi ette ei võtnud. Neile anti ju märku, kuid tihtipeale kas oma mugavusest, harjumusest laseme sel olukorral minna nii kaugele, et meid sunnitakse muutuma. Kuidas? Oleme kuulnud või lugenud ajalehest lugusid inimeste isklikest tragöödiatest, millest alates toimub tema elus pööre ja nad keeravad uue lehekülje. Elu annab teada, et vanaviisi enam jätkata ei saa. Sunnitud muutumise võib põhjustada nii materiaalsed, hingelised kui ka vaimsed kaotused. Selleks võib olla töökoha kaotus, tervisehäire või haigus, suhete purunemine, kodu või äri pankrotistumine jne.
Tark inimene valib vabatahtliku muutumise tee, ootamata, mil elu teda sunnib. Nagu eespool on juba mainitud tuleb selleks väljuda oma mugavustsoonist ja tegeleda ebamugavustega ning alles siis algab tõeline elu. Olge kogemustele avatud, sest me ei saa kunagi valele teele keerata. See on minu tee ja minu valik. Tervikliku inimese tunnuseks on julgus teha valikuid. Mitte keegi teine ei saa ega oma õigust hinnata meie valiku kvaliteeti, sest seda saab teha ainult otsuse tegija ise. Seega pole olemas õigeid, ega valesid valikuid, vaid on olemas julgus teha isiklik valik.
Inimesel puudub võime eksida, sest inimene on see, mida ta usub. Kui me usume, et oleme targad ja andekad ― siis nii see ka on. Kui aga usume, et oleme rumalad ja andetud, siis on ka see tõde. Küsimus on ainult meie otsustes.
