Uuring: inimesed suudavad tulevikku ette näha!
Parapsühholoogid on juba aastaid väitnud prekognitsiooni ehk ennustamatute tulevikusündmuste ettenägemise kohta kõikvõimalikku jampsi. Paistab aga, et too libateaduslik fenomen on viimaks jõudmas peavooluteaduse huviorbiiti: juhtiv sotsiaalpsühholoogia-alane ajakiri on võtnud ilmumisjärjekorda teadustöö, mis sisaldab tõendeid selle olemasolust, vahendab New Scientist.
Enamgi veel — skeptilised psühholoogid, kes on tööd enne üllitamist põhjalikult uurinud, tunnistavad, et ei suuda sellest leida märkimisväärseid vigu. “Mu isiklik veendumus on, et see on naeruväärne ega saa vastata tõele,” leiab Rhode Islandi osariigis Providence’is tegutseva Browni ülikooli psühholoogiaprofessor Joachim Krueger, kes on tööd kajastanud ajakirja Psychology Today veebiblogis. “Metodoloogia ja katse ülesehituse ründamine on esimene rindejoon. Aga, kui aus olla, ei näinud ma midagi kahtlast. Kõik paistab olevat heas korras.”
Ajakirjas Journal of Personality and Social Psychology enne aasta lõppu ilmuv uurimus kujutab endast Ithacas tegutseva Cornelli ülikooli teadlase Daryl Bemi kaheksa aasta töö kulminatsiooni. “Ootasin meelega seni, kuni olin kindel, et kogutud andmete mass on kriitiline ja tegu pole statistilise apsakaga,” kinnitab ta.
Töö kirjeldab sarja katseid enam kui tuhande tudengist vabatahtlikuga. Enamiku katsete jaoks valis Bem mõnd hästi uuritud psühholoogilist nähtust näitlikustava eksperimendi ning lihtsalt pööras selle järgnevuse pea peale, nii et sündmus, mida üldiselt tõlgendatakse põhjusena, leidis aset pigem pärast katsetatud käitumist kui enne seda.
Ühes katses näidati tudengeile sõnadeloendit ja paluti seejärel meenutada selles nähtud sõnu. Seejärel pidid katsealused klahvistiku abil sisestama samast loendist juhuslikult valitud sõnu. Kõhedusttekitaval moel õnnestus tudengitel paremini nende sõnade meenutamine, mida nad hiljem kirjutama pidid.
Teise uurimuse jaoks mugandas Bem uuringuid, millega analüüsiti “kruntimist” (ingl priming) — alateadlikult esitatud sõna mõju reaktsioonile, mille katsealuses tekitab teatud pilt. Näiteks, kui inimesele vilgutada teadlikuks registreerimiseks liiga kiiresti sõna “kole”, võtab otsustamine, et hiljem näidatud pilt kassipojast on meeldiv, kauem aega kui pärast sõna “ilus” vilgutamist. Sama katset tagant ettepoole läbi viies leidis Bem, et kruntimisefekt paistab ajas töötavat tagurpidi samamoodi nagu õigetpidi.
Tunnustatud psühholoogiliste nähtuste ajas pööratud versioonide uurimine oli geniaalne idee, väidab skeptiline Krueger. Parapsühholoogia uurijad on minevikus rakendanud idiosünkraatilisi meetodeid nagu Ganzfeldi katsed, kus katsealused pidid muu hulgas selgeltnägemist ja telepaatiat väidetavalt soodustava seisundi tekitamiseks kuulama valget müra ja jälgima muutumatut ühtlast nägemisvälja. Bem seevastu rakendas katseid, mille objektiivsel hindamisel pole peavoolu psühholoogidel probleeme.
Jäädvustatud mõjud olid väikesed, aga statistiliselt olulised. Näiteks ühes katses lubati katsealustele, et arvutiekraanile ilmub erootiline modell ühes kahest poosist ja paluti neil ennustada, kumb poos see olema saab. Lõpuks kuvatud pilt valiti juhuslikult, ent katsealused arvasid selle õigesti ära 53,1 protsendil juhtudest.
See ei pruugi paista muljetavaldav — lõppeks oleksid tõeliselt juhuslikud mõistatamised täkkesse läinud 50 protsendil kordadest. Samas rajanevad mitmed kindlalt kinnitatud fenomenid nagu aspiriini väikeste dooside südamerabandusi ennetav mõju samavõrd väikestel mõjudel, märgib Stillwateris tegutseva Oklahoma osariikliku ülikooli psühholoogiadoktor Melissa Burkley, kes samuti Psychology Today blogiveergudel Bemi töö kohta arvamust avaldas.
Seni on teadustöö spetsialistide põhjalikule puurimisele vastu pidanud. “See artikkel läbis mõnede meie kõige usaldusväärsemate retsensentide kadalipu,” kinnitab Charles Judd Boulderis tegutsevast Colorado ülikoolist, kes juhatab ka ajakirja Journal of Personality and Social Psychology töö vastu võtnud osakonna toimetuskolleegiumit.
Hoolimata asjaolust, et pikka aega paranormaalsetest nähtustest huvitunud Bem end ise “isemõtlejaks” tembeldab, on ta ka korraldatud katsete hoolikuse poolest tuntud ja tunnustatud psühholoog. Tema tuntuimaks panuseks on enesetaju teooria, mille kohaselt inimesed tuletavad oma hoiakud omaenda käitumisest suuresti samamoodi nagu me hindame teiste inimeste hoiakuid.
Bem ütleb, et tema teadustööd retsenseeris neli eksperti, kes tegid küll kohendusettepanekuid, ent kiitsid töö siiski avaldamisvääriliseks. Judd osutas aga, et ajakiri avaldab töö kommentaarina ka skeptilise toimetajaveeru: “Loodame, et see kannustab inimesi vastavaid efekte omal käel kontrollima.”
Üks nurjunud järeletegemisüritus on juba veebis avaldatud. Pittsburghis tegutseva Carnegie Melloni ülikooli teadur Jeff Galak ja tema kolleeg Leif Nelson California ülikoolist Berkeleys võtsid Bemi sõnademeenutamis-katse tulemuste kordamise juurde appi veebikolleegiumi nimega tarbijakäitumise labor (ingl Consumer Behavior Lab).
Bem osutab, et veebiuuringute põhjal ei saa kindlaid järeldusi teha, sest pole võimalik teada, kas katsealused on ülesandele piisavalt pühendunud. Galak möönab, et see piirab tema esialgset uuringut, ent räägib, et kavandab juba järgmist katsetesarja vabatahtlike tudengitega, kes matkivad Bemi sõnademeenutamis-katse ülesehitust täpsemalt.
Kahtlemata on see alles esimene mõttevahetus elavnevas debatis. Bemi sõnul on juba kümmekond uurijat temaga ühendust võtnud ja esitanud küsimusi töö üksikasjade kohta.
