Astunud moe ajalukku konservatismi kantsina, sai temast mässaja ning aluste kukutaja. Chanel kujundas moe, mis lõhkus kogu kombekuse. Vaesuses kasvanud orb shokeeris oma “halbade” maneeridega – lõikas lühikeseks oma rikkalikud juuksed, õpetas valgenahalised kõrgema seltskonna daamid kuuma lõunamaa päikese all päevitama, jalutas rannas ringi meeste pidzhaamas ning ratsutas sõjaväe kalifeedes. Tal õnnestus kõik, sest ta oli noor ning kütkestav oma uutmoodi veetlusega, mis sai XX sajandi ilu etaloniks.

Chaneli loodud rõivad said rikkuse sümboliks, ometi seisnes Coco revolutsioonilisus nimelt selles, et ta tõi moodi tagasihoidlikkuse ja vaesuse. Tema jaoks sai põhiliseks kriteeriumiks mugavus ning praktilisus, parimaks materjaliks aga trikotaazh, mida senini oli peetud sobilikuks vaid pesu jaoks. Loomulikult sai ta ajakirjanduse käest pidevalt pragada. “Chanel võttis kasutusele vaeste stiili – muutis toatüdrukute kraed ja kätised ning mullatööliste rätikud elegantseteks ning riietas printsessid mehhaanikute kombinesoonidesse”, - heitis talle 1920-ndatel aastatel ette New Yorker.Tema aga õmbles sellestsamast pesu jaoks mõeldud jersey´st musti ja siniseid kleite, kaunistas need valgete kraede ja kätistega ning kinnitas, et see kangas vallutab maailma. Nagu ka paljudel muudel juhtudel, oli tal ka sel korral õigus.

Trikotaazhist kardiganid ning madrusesärgid, meeste sviitrid – Chanel lõi teadlikult antimoodi. Erinevalt enamikest vaestest, kelle püüdlus luksuse poole muutub reeglina kinnisideeks, püüdis Chanel oma loomingu viia ülima lihtsuse ja märkamatuse suunas. Sajandi alguse suur moelooja Paul Poiret kinnitas, et Chaneli kleitidesse riietunud naised meenutavad alatoidetud telegrafiste.

Tegelikult peitus selles tagasihoidlikus poosis pigem soov jalust rabada – kauni naise enesekindlus, kes ei soovi tähelepanu oma enese isikult riietusele juhtida, samuti kindlus selles, et saabub uus elu, kus ei leidu ruumi kunstlikele vormidele ning detailide ülekuhjamisele. “Üks maailm on lõppenud, teine on sündimas. Olin sajandi eakaaslane ning see nõudis, et hakkaksin väljendama uue sajandi vajadusi”, teatas Chanel ambitsioonikalt.

Nii Chaneli elu ajal, kui ka pärast surma heideti talle ette, et ta ei loo moodi kui sellist, vaid riietab iseennast. Nii see ka oli. Kuid selles peituski tema stiili saladus. Tema juurde tuldi selleks, et riietuda nagu tema – flanellist bleiseritesse, pikkadesse dzhempritesse, vabadesse madrusepükstesse, trikotaazhist voltidega seelikutesse ning väikestesse firmakübaratesse, mida Chanel valmistas tavalistest meeste kaabudest, lõigates ära nende ääred. Kliendid soovisid teda kõiges matkida. Pikka kasvu, kõhn, pikajalgne, sirgete õlgade ja lameda rinnaga. Coco Chanel oli tüüpiline tüdruk-naine – uue sajandi kangelane, kes lõi rõivad, mida me kasutame tänase päevani.

Vanaduspäevil muutus suur mademoiselle silmakirjateenriks. 60-ndate mood pani ta nördima oma miniseelikutega. Ta teatas, et põlved on kõige inetum osa naisekehast ning neid paljastada on sama hea, kui ennast ise inetuks muuta. Seda rääkis naine, kelle põlved olid mõnikümmend aastat tagasi kahtlemata kenad ning kelle kombed puritaanlusest üpriski kauged. Tema tormilised romaanid said alati üleüldise arutluse objektideks ning peamisteks moeideede allikateks.

Kui kahekümneaastane Gabrielle Chanel asus 1903. aastal tööle trikotaazhipoodi, ei mõelnud ta sugugi riietusele kui oma tulevasele ametile. Tema unistas lavast, kuid vaatamata oma hiilgavatele välistele näitajatele ei saavutanud ta varieteelaval erilist edu. Vaid hüüdnimi “Coco” – laulukese järgi, mida ta esitas - jäi talle alatiseks. Selle eest märkas just varietees teda noor ohvitser Etienne Balzan. Tänu mehele sattus Chanel aristokraatide ringkonda, just nimelt tema riideid hakkas naine ratsutamisel kandma, pälvides sellega oma esimeste klientide tähelepanu.

Valge, lipsuga meestesärk ning kalifeepüksid. See oli harjumatu ning väljakutsuv riietumismaneer. Nooruki figuur, naise silmad ja hääl ning haldja maitse – nii räägiti Cocost. Mõne aasta pärast avab ta oma esimese kaupluse. See on armsama hüvastijätukingitus, mis paneb aluse sajandi hiilgavaimale karjäärile.

Kahekümnendate aastate alguses pakub Chanel pariisitaridele pikki sirgeid särke, vöötatud “a la moujik” – need olid vastukaja tema romaanile Venemaa viimase imperaatori vennapoja suurvürst Dmitriga. Naise kollektsioonidesse ilmuvad karusnahad ning slaavi tikandid. Kahekümnendate aastate põhiliseks tendentsiks saabki kõik slaavipärane ning eriti venepärane. Võib oletada, et selle moe tõi enesega kaasa vene emigratsioon, võib oletada aga ka vastupidist – Chaneli elu oli nii müstiliselt seotud moega, et just sellel hetkel heitis teenistuvalmis saatus tema teele noore vene iluduse.

1925.aastal pöörab aga esmapilgul küllaltki intiimne sündmus Coco elus moejoone teise suurriigi poole. Sel korral saab kangelaseks kuulsuselt ja rikkuselt teine inimene Inglismaal – Westminsteri hertsog. Just siis ilmuvad Chaneli kollektsioonidesse jämedakoelised tviidid, ruudulised meestekangad ning tüüpilised, meeste pintsakuid meenutavad inglise jakid. Chanel oli oma elu hoolikas perenaine – ta ei lasknud midagi kaotsi minna, vaid oskas ära kasutada kõiki ja kõike.

Temast räägiti, et ta laostab oma armsamad, käisid kuuldused talle kingitud muinasjutulistet väärisesemetest. Kuid tundub, et mitte pärlid ega briljandid ei olnud tema põhiline saak. Kasutades häbenematult oma armastatute garderoobe, ammutas ta sealt ideid, mida jäädvustas moeajaloo lehekülgedele.

Vääriskividesse suhtus Chanel üpriski kergemeelselt. Tagasihoidlike kleidikeste ning tviidjakkide juures kasutas ta rikkalikke pärlitest helmeid ning mitmevärvilistest kividest raskeid massiivseid kaelakeesid. Kas kuld või lihtne metall, vääriskivid või järeletehtud – põhiline oli tema jaoks shokeeriv kontrast demonstratiivselt lihtsa kostüümiga.

Loomulikult kutsusid taolised uuendused peenutsevates rikastes esile hämmelduse. Pöörane Coco muutis tühiseks nende perekondlike väärisesemete staatuse – mida siis veel võiks selliselt lihtlabaselt ninatargalt oodata.

1939.aastal suleb Chanel oma moemaja Pariisis, ning pariislaste poolt solvatuna (teda taheti anda kohtu alla sidemete pärast saksa ohvitseriga) sõidab Shveitsi. Kõikidele süüdistustele vastas ta järsult: “Pole teada, mis on parem – kas magada sakslasega või teenindada saksa kindralite naisi”. Ta viitas oma kolleegidele, kes jätkasid töötamist okupeeritud Pariisis.

Pagenduses veedab Chanel neliteist aastat. Siis aga oleks otsekui intuitsioon talle öelnud – nüüd on kätte jõudnud tema aeg. Ta ilmub Pariisi pärast seda, kui maailm on väsimas luksuslikust ja pompöössest Christian Dior´i stiilist. Chanel naaseb moodi 1953.aastal oma kostüümikeste ning väikeste mustade kleidikestega. Muide, Chaneli kostüüm, nagu me seda tänapäeval tunneme, ilmus just siis, tema tiumfiaalse tagasituleku ajal.

Nagu ikka ja jälle, mõtles ta välja ideaalse riietuse iseenda, elegantse eaka daami jaoks – tviidist kostüüm siidpluusiga.

Ta mõtles selle üksikasjadeni läbi. Kirju tviid peidab kortse, jaki voodriga toon-toonis pluus vähendab optiliselt taljet, jakk ise aga teeb tänu alläärde sisseõmmeldud metallketikesele selja sirgemaks. Chaneli meelest ei saanud ebamugav riietus ilus olla, seetõttu töötas ta otse mannekeenide peal, sundides neid järske liigutusi tegema. “Seelik on tehtud selleks, et jalga üle teise visata, varrukas aga selleks, et võiks käsi ristata. Moel on kaks eesmärki – mugavus ja armastus. Ilu sünnib siis, kui mõlemad eesmärgid on saavutatud”.

Chanel suri 1971.aastal. Kümne aasta jooksul pärast tema surma ei suutnud moemaja toibuda. Uus elu algas Karl Lagerfeldi tulekuga. 1982.aastaks oli ta juba kuulus ning üsnagi edukas disainer. Lagerfeldi missioon oli ilmselge – säilitada Chaneli stiil ning võluda sellega 80-ndate aastate naisi. Räägiti, et temast sai kiirabi surijale, kuid tal õnnestus mitte ainult päästa elu, vaid saavutada ka väsinud ettevõtte uuestisünd.

Chaneli kostüüm, mis oli kunagi kõrgema seltskonna daamide univorm, tegi läbi shokiteraapia. Seal, kus alles hiljuti ei osatud mõeldagi millelegi muule kui klassikalisele tviidile ja jersey´le, ilmus nüüd nahk ning isegi teksasriie. Õlad mutusid laiemaks, jakid – vabamaks. Lagerfeld tungis kallale ka pühamast pühamale, nimelt seeliku pikkusele, mis palju aastaid ei liikunud põlvedest kaugemale. Ta soovitas radikaalseid maksisid ning minisid, arvates, et niipea, kui riietus saab staatuse sümboliks, muutub see kohemaid väljakannatamatult igavaks. Oma pühaduserüvetamisega läks ta veelgi kaugemale – ta suurendas Chaneli klassikalisi aksessuaare peaaegu jõuluehete suuruseni.

Lagerfeldil oli prantslaste ees üks suur eelis – ta ei värisenud nende suure ja kuulsa kaasmaalse pärandi ees. Seetõttu kasutas ta ära kõik Chaneli avastused, ühendades neid moodsate tendentsidega. “Coco muutus lõpuks liiga rafineerituks. Kui ta rääkis elegentsusest, oli see uskumatult igav. Nooruses olid tema loodud rõivad nii lõbusad ja ahvatlevad”, – rääkis Karl Lagerfeld. Teda süüdistati lõputult Chaneli stiili vulgariseerimises. Ometi ei lasknud ta ennast sellest kõigest sugugi häirida.. Niisiis tuli kriitikutel vaid jälgida, kuidas kasvas Chaneli toodangu läbimüük ning kuidas kauplused avasid üksteise järel oma uksed kõikjal maailmas.

Lagerfeld suutis hiilgavalt arendada Chaneli stiili, Tema kollektsioonid ei näinud iial välja sõnakuulelike koopiatena ega ka prototüübi paroodiatena. Huumorimeel ei reetnud teda kunagi. Luua uuesti väike must kleit – iga prantslanna fetish – ning kaunistada see tikandiga, mis imiteerib vööketti, käevõrusid ning kõiki Chaneli kultusehteid, - kas see pole häbematus? Kuid Lagerfeld ei kartnud ega karda midagi ning see lähendab teda Chaneli enesega.

“Ma pole peaaegu kunagi uurinud arhiive”, tunnistab ta. “Ma pole kunagi Chaneli enda ideesid laenanud. Olen alati loonud stiili, mis on vastavuses minu ettekujutustega. Ma lihtsalt mõtlesin mineviku välja ning sundisin kõiki uskuma minu väljamõeldise tõepärasusse. Aga tulevik? Iga moemaja tulevik see on kuus järgmist kuud, seejärel veel kuus kuud, ja veel kuus kuud…”