Hakitud soeng ja kõrvetatud pea ehk kuidas juuksurid meie lugejaid nutma on ajanud...

 (7)
Hakitud soeng ja kõrvetatud pea ehk kuidas juuksurid meie lugejaid nutma on ajanud...
Foto: Andres Putting

Küsisime lugejatelt, kas nemad on sattunud kunagi õnnetusse olukorda, kus juuksurisse minnakse suurte ootustega, kuid salongist lahkudes tahab nutt vägisi ligi tikkuda. Kommentaariumis tuli vastukaja palju — paistab, et juuksurikülastus on tõepoolest nagu loterii. Kui sa pole just aastaid samale soengule ja juuksurile truu olnud, ei tea sa iial ette, mis su soengust saab…

“Läksin ka Salon+ juuksurisse, pilt näpus armsast lohakast punutud soengust, aga tulemuseks hoopis difuuseriga tehtud lokid. Lakiga liikumatuks muudetud. Juuksuriks mingi Vene näkk… ” -Peadirektor

“Läksin Eestis keskmiselt kallimasse salongi — koos pildiga. Enne lõikuse algust sai veel üle räägitud, et mis ja kuidas. Juuksur hakkas usinasti peale, ise oli veel hästi lõbus ja jutukas. Kui ta siis asja valmis sai ja mulle tagant näitas, olin segaduses… Siis käis mõte peast läbi, et äkki on koolutanud soengu selliseks? Koju jõudsin vist ülehelikiirusel, et saaks pea ära pesta ja vaadata, kuidas lõikus välja näeb. Kui olin pea ära kuivatanud, siis hakkasid pisarad jooksma ja enam ei saanud pidama. Poolde selga pikkadest juustest oli saanud selline soeng (vabandan isiku ees juba ette) nagu on Jüri Kuuskemaal. Igale inimesele see soeng ei sobi ja see ei olnud üldse minu soov. Järgmisel päeval üritasin mingi soengu teha ja panin palju lakki, võtsin kaasa tšeki ja läksin sama firma, aga teise salongi ja palusin midagi teha. Mind vaatas üle selle salongi vanemjuuksur ja oli ka ise ahastuses, et kuidas selline soeng küll lõigati. Siis paluti üks asjatundja ka veel appi, et üritasime leida lahenduse aga kuna juuksed olid juba nii lühikesed, siis tehti mulle selline natuke pikem kui tavaline poisipea soeng. Kahju oli, aga mis sa enam teed. Saatsin ka kirja sellesse salongi, kuid ma ei tea, mis selle juuksuriga ette võeti. Nüüd olen ikka väga tundlik, kui soovin mingit muutust.” -jep…

Seotud lood:

“Minul oli ka kurb lugu. Poolde selga ilusad pikad juuksed. Läksin juuksurisse, et lõikaks mulle järku juuksed. Mitte suurt järku, näitasin ette ka, kust võiks see kõige ülemisem järk alata. Kannan prille ja need tuleb ära võtta, ei näe ka mida juuksur teeb. Kui ütles, et valmis, panin prillid ette ja võtsin peegli. Ma ei osanud midagi öelda. Juuksed ei olnud järkus vaid kolmnurka lõigatud ja otsaid oli ikka paksud, nagu õhendamata ja liiga palju oli maha võetud. Ma olen rumal ka, ei julge ju otse näkku öelda, et kohutav töö minu meelest. Läksin salongist minema ja nii kui uksest välja sain, hakkasin nutma. Löristasin ikka korralikult! Ei huvitanud mind mööduvad inimesed ka, terve päeva nutsin. Bussis, tööl, kodus… Juuksed pekkis. Paari päeva pärast sain tuttava juurde lõikusele ja lõikas mu soengu nii nagu ette kujutasin, kuigi nüüd siis lühemana. Nüüd tundub nii naljakas, millise draama endale tegin nende juuste pärast, aga ma ju armastan oma juukseid! Mees ütles ka, et käi siis nüüd ainult ühe juures ja ära katseta erinevaid salonge enam.” -draama

“Loodus pole mind just ilusate juustega õnnistanud — nii kui õlgadeni kasvavad nii välja kukkuma hakkavad. Seega peab kogu aeg lõikama. Korra sai jälle selliste poolpikkade (õlgadeni) juustega juuksurisse mindud. Oma juuksur oli puhkusel, lasin siis samas salongis aga teisel juuksuril endale poisipea lõigata. Siblis-sablis teine seal kukla taga, siis föönitas ja näitas peeglist. Vaatasin. Kena oli. Läksin rõõmsana koju. Järgmisel päeval pesin pea ära. Sõbranna tuli külla ja küsis, mis mul peas toimub. Et nagu rott oleks juustesse augu närinud. Rabasin peegli ja vaatasin — oligi. Kuklas, paremal pool oli mingi näritud moodustis, tõesti, nagu oleks kogemata auk sisse lõigatud. See ja teine. Kurvaks tegi küll. Aga sinder kui hästi oli suutnud föönitamisega selle äparduse ära peita!” -Hmjaa

“Aastaid tagasi olid mul õlgadeni juuksed, ma polnud veel kunagi neid värvinud. Olin Pärnus ning läksin seetõttu suvalise juuksuri juurde, et õhtuks vähe pidulikumat pead saada. Kohapeal olles hammustas mind mingi kärbes ja mul tuli mõte, et teeks ühe salgu heledaks ka. Mul olid loomulikud musta värvi juuksed, kuid sellised pehmed ja peened. No nõus, juuksur segas värvi kokku, värv pähe, foolium juuksesalgule ümber ja fööni alla. Kuna ma polnud varem juuste värvimisega kokku puutunud, siis istusingi ja kannatasin seal fööni all, kuni ma röögatades püsti kargasin ja selle fooliumi ära kiskusin peast. Kuna mul prille ees polnud, siis esimese hetkega nägin peeglist ainult mingit valgetvärvi nuia juuksuri käes ja ei saanud aru, et mis see on. See oli aga minu juuksesalk, mis oli nagu kokku sulanud, peast murdus ta ära ja pähe jäi mõnus latakas tühja platsi… selle augu katmiseks lõigati ümberkaudseid juukseid ja puhviti ülejäänud juukseid. Ja juuksur leidis, et värvimise eest ta raha ei võta, et maksma peaksin ainult soengu tegemise eest. Olin niivõrd šokis kogu loost, et ei märkand vastugi hakata ja juuksuri nimigi jäi välja uurimata. Kuid põlenud peanaha ravi jätkus kodus oma juuksuri juures veel pikalt ning loomulikult ka poisipea lõikus tuli tal teha. Ja kokku läks see “õhtusoeng” mulle päris kalliks maksma.
Praegu mõtlen muidugi, et kui loll ja tasane ma olin, aga eks sellistest kogemustest need “sõjakad mutid” ju kasvavadki.” -Mina