Meie ellu tekib alatasa midagi, mis on tähtsam meie enda hingerahust — uus projekt, teiste inimeste probleemid… Me teeme sageli seda, mida tegelikult teha ei soovigi. See aga, mida tõeliselt tahaks — jalutuskäik metsas, ilusalongi külastamine või lihtsalt aeg ja vahendid, mida kulutada enda peale — näib andestamatu egoismina. Miks see nii on?

Et sellele küsimusele vastust leida, tasub, nagu enamikel juhtudest meie probleemide puhul, pöörduda tagasi oma isiklikku lapsepõlve. Enamasti on need vanemad, kes kasvatavad meis harjumust hoolitseda enda eest, nii nagu ka võimet armastada oma keha kõikide selle puudustega. Kui tütarlaps jälgib, kuidas ema kreemitab igal õhtul oma nägu, siis tulevikus on tema jaoks enda eest hoolitsemine täiesti loomulik tegevus. Kui aga seda lihtsat võtet suudab omandada enamus piigasid, siis armastusega enda vastu ning oskusega võtta end sellisena, nagu just ollakse, on lood hulga keerulisemad.

Tagasihoidliku lugu

Kui vanemate põhimõtteks on olnud, et tagasihoidlikkus on parim ehe, siis on üsnagi tõenäoline, et nende tütar astub ellu terve sületäie kompleksidega.
Tüdrukule pole vaja öeldagi midagi kriitilist tema välimuse kohta. Laps suudab aru saada ka žestide ja pilkude keelest. Kui see mitteverbaalne kogemus on positiivne olnud, areneb tal ka positiivne enesehinnang. Kui midagi sellist ei toimu, siis lapsepõlves omandatud alateadlik rahulolematus iseendaga ilmutab end tulevikus soovina end karistada ning vähendada oma tähendust. Tahtmine end karistada tekitab liigset nõudlikkust enda suhtes, pidevat pinget ning selle tulemusel oma “süüdi olevale” kehale rõõmude keelamist. Puhkust ja enese eest hoolitsemist hakatakse pidama laiskuseks. Sellised ettekujutused — olenemata sellest, kas nad on teadvustatud või mitte — muudavad meid pikkamööda kurtideks ja ükskõikseteks meie eneste vajaduste suhtes.

Illusioonid kohustustest

Lõpuks hakkab inimene looma olukordi, millised näivad palju tähtsamad kui hoolitsemine enda eest. Nii saab temast perfektsionistliku stiili äge pooldaja, mis sunnib teda viibima tööl terveid ööpäevi, ohverdades oma isikliku aja ja isegi tervise. Muide, naised püüavad sageli ka kodus seda mudelit järgida, suhtudes pereelusse kui raskesse, vabatahtlikult enda peale võetud koormasse. Samas ei soovi nad ka midagi olemasolevas korras muuta — näiteks jaotada kohustusi nii, et tekiks vaba aega. Sellisel kombe põgenetakse kohustuste illusioonidesse ja seda kahjuks ühelainsal eesmärgil — et vältida kohtumist iseendaga. Tegeledes teiste asjadega ei jätku meil enam jõudu tunnistada, et ka meil endil on vajadusi ja probleeme.

Terve egoismi kasulikkusest

Kas see vabatahtlik ohvri roll ei tee siis meid õnnelikumaks? Kahjuks mitte — meil on nii lihtsalt harjumuspärane ja mugav eksisteerida. Aja möödudes tekib aga sügav rahulolematus iseendaga. Et sellest kõigest jagu saada, tuleb õppida teadvustama endale ka oma vajadusi ning realiseerima oma soove. Kui aga on olemas lapsed, siis ollakse lausa kohustatud seda tegema.

Enda eest hoolitsemine ei tähenda sugugi seda, et seame oma egoistlikud huvid esiplaanile. Vastupidi — olles harmoonias iseendaga, suudame paremaks muuta ka oma lähedaste elu. Alustada tuleks aga lausa pisiasjadest — juuksur, igapäevane meikimine, jalutuskäigud lastega… Kõik see aitab tunda end taas kauni ja enesekindla naisena.

Sageli me pöörame või ei pööra endale tähelepanu sõltuvalt sellest, kuidas teised meie peale vaatavad. Kui tütarlaps on enda jaoks leidnud "halli hiire" rolli, siis, et mitte kaotada teda ümbritsevate inimeste tähelepanu, kes teda sellisena on harjunud võtma, püüab ta alateadvuslikult vastavalt oma rollile ka käituda. Isegi siis, kui tema sisemine mina pole sellega nõus. Muutudes väliselt, heidetakse väljakutse juba väljakujunenud asjade seisule. Lõhkudes stereotüüpe, tekib risk kaotada oma harjumuspärast suhtlusringi. Selliste sisemiste paradoksaalsete hirmude mõjul ei leia me jõudu muutuda ega ka mitte oma elu muuta.

Kui te ülaltoodus leidsite midagi tuttavat, siis pole see sugugi mitte põhjus endale risti peale tõmmata. Vastupidi, see on väga hea märk.
Psühholoogid kinnitavad, et esimene ja kõige tähtsam samm teel õnnelikule enesekehtestamisele on just nimelt oma isikliku probleemi tunnistamine.

Kas tahan või pean?

Ütluse all “hoolitsema enda eest” eeldatakse hella ja hoolivat suhtumist iseendasse, oma kehasse ja tervisesse. Meie oleme aga selle ära vahetanud teise, hulga karmima ütlusega — “jälgima ennast”. Esialgu näib see üsna süütu mõistete vahetus. Samas võib sellest vägagi paljut järeldada. Kui te ütlete: “Ma pean ennast jälgima”, siis ei paista siit kusagilt välja teie tõelist soovi. Puudu jääb kõige tähtsam: “Ma tahan”. Tuleb välja, et see, mis peaks rahuldust pakkuma on muutunud raskeks sunduseks.

Oma isiklikku kehasse võib suhtuda kahel moel. Me kas üldse ei mõtle tema peale, eeldades, et “mina, see ongi minu keha” ,või suhtume temasse kui sõltumatusse objekti, mis nõuab hoolt ja armastust. Just see teine seisukoht on see, mille poole tasuks püüelda.

Kindlasti tuleb õppida eristama oma vaimset “mina” ja oma keha. Sel juhul, enne kui teda kiirtoiduga täis toppida, peatume ja mõtleme, millist kahju talle tekitame. Kui me oma ettekujutustes ei samasta enam vaimset füüsilisega, tunnistame seega, et ka teisel poolel on omad huvid. Muide, need huvid on suunatud jäägitult meie enda heaolu tagamisele.

Omandades järk-järgult lihtsaid rituaale, millistest kujuneb välja hoolitsev suhtumine iseendasse, õpime endid võtma just sellistena, nagu me tegelikult oleme. Me ei kasuta ennast enam ära ning taastame seose enda ja oma keha vahel. Saavutanud sellise ühtsuse, me mitte lihtsalt ei eksisteeri, täites oma kohutusi, vaid elame rõõmsalt, leides rahuldust igast päevast. Just nimelt nii, nagu loodus on seda ette näinud. Loodus aga teatavasti vastuvaidlemist ei salli.

Armasta ennast!

  1. Soovitud eesmärkide saavutamiseks on kasulik neid mitte ainult sõnadesse panna, vaid ka visualiseerida, kirjutades need paberile. Pane kirja mõned fraasid, mis algavad sõnadega “ma tahan” ning püüa seejuures olla võimalikult aus. Pärast seda tee sama sõnadega “ma pean”. Nüüd võrdle, kuivõrd need kaks veergu erinevad ning kuidas oleks võimalik üle viia “ma pean” veergu “ma tahan”. Võimalik, et “ma pean alla võtma 7 kilo x kuupäevaks” on sinu jaoks liiga keeruline. Parem oleks ehk sõnastada lause ümber: “Ma tahan saada saledamaks ning seega alustan tervisliku toitumisega”.
  2. Isegi kõige pingelisema graafiku korral on hädavajalik broneerida aega iseenda jaoks. See võib olla jalutuskäik mööda poode, näituse külastamine või lihtsalt mõne komöödiafilmi vaatamine kodus. Seejuures püüa tähele panna oma emotsioone ja mõtteid, sealhulgas ka ebameeldivaid. Kui sind jälitab süütunne ja suutmatus kontsentreeruda lõdvestumisele, ärge põgenege ka nende tundmuste eest, vaid tunneta nad lõpuni läbi. Ainult nii võid nendest pikkamööda lahti saada.
  3. Tehes näiliselt kõige lihtsamaid asju — pestes, meikides — püüa end oma isiklikele aistingutele häälestada. Veel parem oleks saada neist taktiilne rahuldustunne. See lähendab meid üpris edukalt oma keha vajaduste mõistmisele ning tekitab armastust tema vastu.
  4. Asu end kiitma ja premeerima mitte üksnes väärikate või raskete ülesannete täitmise pärast, vaid ka iseenese eest hoolitsemise pärast. Selleks võib olla mistahes tähelepanuavaldus — näiteks plaaniväline juuksurisse minek. Ja seda mitte selleks, et juukseid lõigata, vaid lasta neid lihtsalt uutmoodi soengusse seada. Kas kulutasite 20 minutit kauem oma uue meigi katsetamisele? Suurepärane! Seda tasub tähistada tassikese aromaatse lemmikteega.
  5. Suur tähtsus on ka sellel, et sinu ümber oleksid positiivselt häälestatud inimesed. Loo ühine “hea tuju selts” ning tehke koos midagi meeldivat ja huvitavat. Nii ei saa sa ka end lõdvaks lasta.

Allikas Mini, 8’2009