Carmen Kass: On tõsi, et kirjutasin allkirja.
Maarja Tali: Nii suur tahtmine oli modelliks saada?
Carmen Kass: Ma ei teadnud ju tegelikult, mida see tähendab.
Ma alustasin Sixtina modellikoolist. Sinna läksin rohkem
seepärast, et Paidest ära Tallinnasse tulla.
Ma usun, et mind ahvatles mõte reisimisest.
MT: Sa lased oma hiljuti saadud austaval tiitlil- aasta modell-
paista nii, nagu oleks see sulle sülle kukkunud.
CK: Mitte sugugi. Ma olen väga palju tööd teinud. Kuid ka nüüd ei ole mingit
garantiid, et homme kõik teisiti ei ole. Modellitöö on töö nagu iga teinegi.
Modellindus ei ole minu eluunistus.
MT: Sa kasutad ära eeldusi, mis sulle on antud, ja teenid raha sellega, mida hästi
oskad.
CK: Inimene peab tööd tegema, et elada, ja see on olnud minu tee.
Jah, mul on alati olnud võimalus tagasi tulla ja otsast alustada. Ma olen
aga uskunud, et suudan edasi liikuda. Selle kaudu avanevad uued uksed.
MT: Sul ei ole ju erilist põhjust äraelamise pärast muretseda. Oled sa
mõelnud, et pakiks asjad Yorgis kokku ja koliks soojale maale?
CK: Olen. Aga ma ei ole nii rumal, et laseksin praegusel võimalusel kaduma
minna.
Ma olen liiga noor, et praegu “pensionile” minna. Tüdineksin sellest kahe
aastaga. Siis tagasi tulla oleks väga raske.
Astun selle sammu siis, kui tean täpselt, kuhu astuda: mingi uus kindel plaan.
Ma naudin praegust hetke. Peale 35ndat eluaastat võtan ehk tempo
maha ja naudin väikesi asju elus.
MT: Millele toetudes sa ülespoole ronid ja mis veel olulisem-
millel püsid?
CK: Enesekindlus.
Ma olen alati olnud enesekindel. Mis aga ei tähenda sugugi, et ma läbi-lõhki
enesekindel olen.
MT: Distsipliin? Oled sa enda jaoks mingi kindla elukorra sisse seadnud?
CK: (naerab)
MT: Sa oled ilmselt kursis, et sinuga seoses on kahtlaselt tihti mainitud sõna
“anoreksia”.
CK: Nad vist ei tea, et ma olen üks paksemaid modelle.(naerab)
Inimene peab sööma selleks, et jaksaks elada ja töötada. Ma ei suudaks
tempos püsida, kui ma end näljutaksin.
Tervislikult toitudes on ka ainevahetus korras. Kõik, mida sa organismile
keelad, tuleb hiljem kuhjaga tagasi.
MT: Mulle on jäänud mulje, et sa oled üks neist, kes võib endale lubada menüüs
mida vaid, ilma et see järgmisel päeval peeglist vastu vaataks.
CK: Ma olen elus üks kord eksperimendi mõttes proovinud dieeti pidada. Plaanis oli üks päev vaid õunu süüa. Seitse tundi pidasin vastu.
MT: Ja koera oled sa ka valinud sellise, kellega ei pea palju väljas jalutama ....
CK: Põhimõtteliselt küll. Nüüdseks on mul neid kaks, et lõbusam oleks.
Esimene (see, kes ka Vogue`i pildiseerias modellitöös käpa valgeks saanud-toim.) on
toy fox terjer nimega Spancy, ning teine terjer Lola.
Mees ja naine.
Nende pärast (õieti küll selle pärast, et end säästa hunnikute
koristamisest) ajan end maast lahti ka neil päevadel, kui selleks erilist
sundi ei ole.
MT: Kas ja mil määral piiravad sind lepingud?
CK: Mul ei ole kellegagi lepingut. Minu suhted põhinevad usaldusel.
MT: Kas on keegi spetsiaalselt sulle kavandanud?
CK: Tean, et olen tüübina inspiratsiooniallikaks olnud Narciso Rodriguezele ja
Antonio Berardile.
MT: Kelle rõivastes sa ise end hästi tunned?
CK: Mugavates rõivastes!
MT: On veel midagi, mida sa ihkaksid teha, saavutada moemaailmas?
CK: Mul ei ole kunagi olnud unistusi ega plaane. Ma lihtsalt teen, mis meeldib, ja
kui tuju ei ole, siis ei tee. Kui õnnestub hästi, on tore! Kui ei lähe,
siis ei lähe.
MT: Kas kuuldustest, et võtad näitlemistunde, võib järeldada, et siirdud vaikselt uutele jahimaadele?
CK: Võtan tõesti tunde. Ma ei ole kindel, kas sellest midagi välja tuleb, aga
näitlemine on mulle alati huvi pakkunud. Näis. Ma olen noor ja see oleks
mulle huvitav kogemus. Ma arvan, et osata näha end teise inimesena on suur
oskus.
MT: Täpsemalt – mida sulle õpetatakse? Teed etüüde, milles särad
tualettpaberirulli rollis?
CK: Ei, tualettpaberit me ei mängi. Konna ka mitte.
Töötan tõsiselt oma keele kallal.
Vaja on julgust ja enese tunnetamist, sest see, kes on laval/ekraanil, ei
ole sina.
Modelli ja näitleja töö on paljuski võrreldavad. Miimika ja keha valdamine.
Oskus leida roll ja see veenvalt välja kanda.
Reeglina on modellil raskem. Ta tahab olla eelkõige ilus.
MT: Kas on mõni modell, kelle esinemine filmis või etenduses sulle muljet
on avaldanud.
CK: Ei oska ühtegi näidet tuua.
MT: Mis on roll, milles ennast näeksid?
CK: Lisa (Angelina Jolie) rollis filmis “Girl Interrupted” või midagi sarnast.
See on muidugi väga raske osa.
Või siis komöödias.
MT: Mitut keelt sa räägid?
CK: Inglise keelega saab igal pool hakkama. Kunagi rääkisin itaalia keelt. Ma
ei kasuta seda aktiivselt, seepärast hakkab ununema. Sama on vene
keelega. Paljud vene tüdrukud teavad, et ma oskan vene keelt, ning üritavad minuga
suhelda. Raske on, inglise keel hakkab segama.
MT: Kas see, et sa oled Eestist, on sulle modellina kuidagi kasuks või kahjuks
tulnud?
CK: Ei ole oluline, kust sa pärit oled. Erinevused tulevad välja inimeste
käitumises. Pisiasjades. Kultuur ja kasvatus on niivõrd erinevad.
Eelkõige ikkagi esindan iseennast. Mul ei ole vaja kellelegi midagi
tõestada. Lõpuks oleme kõik inimesed ja tähtis ei ole mitte KUST, vaid KES.
Aga kui tuntakse huvi, räägin rõõmuga oma Eestist. Ja rohkem ja pareminigi,
kui võiks.
MT: Portfooliost...
CK: ... ei tea ma midagi.
MT: ... on esile tõsta midagi, mis sulle endale mingil põhjusel on olulisem
kui muud tööd?
CK: Ma ei tea. Ma ei oska end nii vaadata.
Muidugi suhtun kriitiliselt tehtusse, aga see ei ole mulle nii oluline.
Töö on töö.
MT: Kui suur osa on sinul tiimitöös? Konkreetselt näiteks
editoriali või reklaami pildistamisel?
CK: Ma tunnen ennast ja seda, mis toimib. Seega, kui on tekkinud kahtlusi, pakun
variante ja võimalusi.
MT: Kellega meeldib sulle kõige rohkem töötada?
CK: Steven Meiseliga. Me saame üksteisest aru. Ta teab, mida ta tahab ja milleks mina olen võimeline. Samuti suudab ta mulle oma ideid arusaadavaks teha. Temaga on huvitav töötada.
MT: Mis sinu töös kõige raskem on?
CK: Ootamine. Lõputu ootamine- meik, soeng, valguse paika panek, riiete ja
liikumise proovid. Pidevalt on kellegi käed sinu küljes. Ma arvan, et
keegi ei talu liigset kontakti. See ON väsitav.
Lõpptulemus, mis välja paistab, on ajaliselt murdosa sellest, mis eelneb
pildistamisele või showle. Sellele ei mõelda. Seepärast tundubki
paljudele modellitöö kergena.
Samas ei kujutaks ma end ette töötamas kellast kellani. Ma ei talu rutiini.
Liiga palju vaba aega muudaks mind rahutuks.
MT: Kellega suhtled tööst vabal ajal?
CK: Üritan
suhelda inimestega, kes otseselt selle äriga seotud ei ole. Aga minu lähedased on läbi minu ikkagi moega seotud.
MT: Käid väljas? Kus?
CK: Käin ratsutamas. Üritan linnast välja saada nii tihti kui võimalik. Vahel käin klubides.
Mängin piljardit. Malet. Viimasel ajal küll kaotan- modellindus mõjub!
MT: Castingutest kui sellistest oled sa nüüdseks vabastatud?
CK: Kaks aastat juba!
MT: Millal sa ise tundsid, et oled jala moemaailma ukse vahele saadud?
CK: Ma ei mäleta konkreetset hetke.
Võibolla siis, kui ma 1997.a. Pariisis Chaneli tegin.
See oli juulikuus haute couture´i päevade aegu. Jõudsin kohale 3 päeva enne
etendusi ja käisin oma portfoolioga, milles oli 3 pilti, läbi 28
castingut.
Chaneli tüüp isegi ei avanud mu portfooliot. Vaatas pealaest jalatallani
üle ja tänas. Olin pahane. Ta oleks võinud kas või moe pärast pilgu mu töödele heita.
Kui autosse jõudsin, tuli agentuuri poolt kinnitus, et olen
showsse planeeritud.
Telesaates, mis showst tehti, tutvustas Karl Lagerfeld mind kui uut nägu isiklikult. Ma ei tea senini põhjust.
Pärast seda kutsuti mind juba Valentino ja Versace showdesse. Seda võib vist
üheks olulisemaks pöördepunktiks nimetada.
MT: Septembris samal aastal ilmus ka esimene kaanepilt – prantsuse Vogue. Meie siin teame
tänu kohalikele asjatundjatele, et jõudsid nii kaugele tänu õigel ajal
õige inimesega magamisele.
CK: Jah, kõik on tulnud läbi voodi!
Mis sest, et Vogue`i boss on naine ja et enamik mehi moe alal on gayd. Ikka
magan kõigiga! Ja klientidega peab häid suhteid hoidma ....ja tipus püsimiseks tuleb jätkuvalt kõigiga magada.
MT: Mis on kõige suurem vale, mida oled enda kohta lugenud/kuulnud?
CK: Mu õde olevat öelnud, et ma olin kuskil miilitsatoas arvel.
Tegelikult on valeinformatsiooni palju. Mu ema andis kord ühe heasoovliku
intervjuu. Sellest tuli vaid paksu pahandust. Ikka keeratakse kõik
pea peale ja topitakse sõnad suhu. Elu õpetab.
MT: Mida sa veel oskad peale ilus olemise?
CK: Ma kirjutan.
Ma arvan, et ma ei kirjuta hästi, aga mul on mõtteid,
mis otsivad väljundit. Ühel heal päeval kirjutan raamatu.
MT: Põnevik, novellide kogu või räägid sa autobiograafiast?
CK: Ma ei tea. Igal juhul tuleks sellest väga eluline raamat.
Tegelikult tahaksin ma kirjutada filmi käsikirja. Aga ma ei usu, et see
kunagi teoks saab. Ma mõtlen sellele järjest rohkem.
Mulle pakuvad huvi erinevad karakterid, erinevad arusaamad elust ja õnnest.
Huvitav teema on enesearmastus. Mulle meeldib psühholoogia.
MT: Kellega autoritest võid võrrelda oma käekirja?
CK: Mitte kellegagi.
Ma olen paljudelt midagi leidnud. Mõne huvitava mõtte....
Argielus olen ma põikpäine. Esmapilgul ma paljude asjadega ei nõustu.
Üksinda mõtiskledes juurdlen ka nende asjade üle, mis on mulle võõrad. Ma
püüan mõista erinevaid arusaamu.
MT: Seega on sinu kõrkusena tõlgendatav hoiak või püüe distantsi hoida
teadlik kaitse?
CK: Jah. Nüüd olen ma sellest teadlikuks saanud.
MT: Pead sa viisi?
CK: Kunagi pidasin!
Laulminegi eeldab pidevat harjutamist.
MT: Mõnda instrumenti mängid?
CK: Klaverit olen õppinud. Mulle just kingiti kitarr!
MT: Mängid?
CK: Ilmselt hakkan mängima.
MT: Kui tihti sa naerad?
CK: Kogu aeg! Liiga palju!
MT: On sul hüüd- või hellitusnimesid?
CK: Carmen Cash.
Lähedased Eestis kutsuvad Musiks ja Kiisuks. Vanasti olin ka Kamme.
MT: Mis on kõige kummalisem, mida on sinu tähelepanu võitmiseks tehtud?
CK: Mulle on saadetud plaate armastuslauludega. See ei olegi nii kummaline,
vaid tore. USAs suhtlevad inimesed vahetult. Mind ei shokeeri, kui
keegi ligi astub ja juttu teeb.
MT: On olnud olukordi, kus oled sunnitud kasutama ihukaitsjat?
CK: Üks kord, kui mu telefon ära varastati, ja kuulsin, et see tirises varga käes, siis kutsusin turvamehe. Muidu ei kasuta.
MT: Sul on elamised New Yorgis ja Pariisis. Kus su kodu on?
CK: Praegu on mu kodu ikka Eestis.
MT: Praegu?
CK: Kui loon perekonna ja rajan oma kodu kuskil mujal, siis saab seal olema ka mu kodu.
MT: Milline peab olema kool, kuhu sa oma lapsed õppima paned?
CK: See peab olema tugevat haridust pakkuv kool. Ma ei ütle, et Eestis hariduse tase nõrk on, aga siin saadud paberiga pole maailmas suurt midagi peale hakata.
MT: Kuidas sul endal kooliga on? EBSi nimekirjas seisis sinu nimi veel mõni aeg tagasi. Plaanid sa edasi õppida?
CK: Millalgi kindlasti. Praegu ei jõua.
MT: Kui hästi oled kursis kodumaal toimuvaga? Huvitab see sind üldse?
CK: USAsse jõuab väga vähe infot. Tähtsamaga olen ikka kursis.
MT: Tead sa siin mõnda fotograafi või disainerit, kellel on what it takes, et maailmas
läbi lüüa?
CK: Fotograafidest hetkel vast mitte. Disaineritelt olen näinud huvitavaid asju,
aga nii kursis ma ei ole, et konkreetseid nimesid nimetada.
MT: Milline peaks olema megaprojekt Eestis, millega kaasa läheksid?
CK: Küsija suu pihta ei lööda! (Naerab)
MT: Kuidas suhtled oma austajatega?
CK: Läbi interneti või läbi oma agentuuri.
MT: Jõuavad sinuni ka peaaegu ametliku lehekülje teadetetahvlil olevad teated ning õnnitlused? Vastad sa neile?
CK: Vastan neile nii palju kui võimalik. Viimasel ajal olen olnud üsna hõivatud, aga üritan anda parimat.
MT: Tänan!
CK: Huvitav, kas keegi sellest ka targemaks sai? Ootan huviga kommentaare.
MT: Astud diskussiooni?
CK: Vat ei tea! (Naerab)
Loe siit lisaks.
