See on temale iseloomulik avaldus. Tegemist on naisega, kes on pea 30 aastaga ehitanud oma moeimpeeriumi. Ta teab täpselt, mida tahta ja kuidas tahta. Ja kuigi ta riided - selge joonega rätsepakostüümid, drapeeritud mantlid ja lihtsajoonelised luksuslikud kudumid - on kahtlemata minimalistlikud, ei taha ta lasta endale silti külge riputada.

Sander ütleb, et tema riided on mõeldud töötavale naisele, kes ei taha näha välja, nagu oleks ta astunud äsja maha moelavalt.

Pikki aastaid ei soostunud Sander üldse moeetendusi korraldama ja ta ei ole senini nendega täiesti sina peal. Sanderi showdel on lava ümber vaid kaks toolirida, nii ei lähe vaatajatel kaduma riiete lõige, viimistlus ega tekstiilinüansid. Ja selliselt ei tunne ta ka vajadust kavandada riideid spetsiaalselt moeetenduste jaoks, mis on paljude tuntud moekunstnike viga, kes loovad sageli riideid, mida ei ole võimalik kanda. Sander hindab praktilisust. Ta jakid on sellise lõikega, et selles on võimalik vabalt liikuda. Iseenesest on see ju põhitõde, aga on üllatav, kui paljud moekunstnikud selle oma kollektsioone kavandades ära unustavad.

Kui Sander oleks sündinud 56 aastat tagasi Ameerikas, oleks ta praeguseks vallutanud maailma oma lõhnade, aluspesu ja kodukaunistustoodetega. Tema nimi oleks kõigil huultel. Aga paraku sündis Sander Hamburgis - kus ta senini töötab - ja tema maitse on läbini euroopalik. 1977. aastal, kui kõigi vähegi kosmopoliitsete suurlinnade tänavad lõhnasid Yves Saint Laurenti "Opiumi" järele, tõi Sander välja oma esimesed lõhnad "Woman Pure" ja "Man Pure". Nende toodete kontseptsioon on aktuaalne tänapäevani ning pudelid ise - kaks teineteise otsa asetatud lihtsat klaaskuubikut - on leidnud väärilise koha New Yorgi Moodsa Kunsti Muuseumis.

Kuigi ta firma aastakäive ulatub sadadesse miljonitesse dollaritesse, ei ole ta nimi sugugi kõigile tuntud. Sander ei ole huvitatud toodete massimüügist. Ta loob luksusesemeid neile, kes seda enesele lubada saavad. Lihtne valge kergelt elastse koega Sanderi särk maksab 300 dollarit. Aga te ei maksa kaubamärgi ega viimase moeröögatuse eest. Te maksate kanga uudse käsitlemise, perfektse lõike, käsitsitöö ja stiili eest, mis ei lähe kunagi moest. Sander soovitab osta vähem, aga parimat.

Tal on oma austajaskond ka kuulsuste hulgas. Winona Ryder, Sharon Stone ja Emma Thomson on Jil Sanderi klubi liikmed. Ja ometi on tema kavandatud riided nii kaugel Hollywoodi särast kui üldse olla saab. Ta riided on seksikad ja glamuursed, aga mitte kunagi silmatorkavad. Nad ei karju kunagi "viimane mood" ega "vaadake mind, ma olen rikas ja ilus".

Sander ütleb, et talle ei meeldi kasutada kangaid, mis paistavad välja liiga luksuslikud, ometi on tema kollektsioonide tekstiilid kõige hinnalisemad, mida raha eest osta saab. Ta kasutab kahepoolset kaðmiiri, mis on töödeldud selliselt, et näeb välja kui vilt. Alles eset kandes on tunda selle pehmust ja kergust. Enamik moekunstnikke solvuks, kui neile öelda, et nende riided ei näe välja kuigi erilised. Sanderi jaoks on see tõeline kompliment.

Sander on enesekindel ja tugev naine. Ta on üks väheseid tõeliselt mõjuvõimsaid naisi moemaailmas kõrvuti Donna Karani, Miuccia Prada, Rei Kawakubo ja Vivienne Westwoodiga.

Üks Sanderi käekirja iseloomulikumaid jooni on naiseliku ja meheliku kombineerimine. Ta kasutab traditsioonilist meesteriiete vormi, aga lisab neile veidi drapeeringuid ja pehmust, saavutades omamoodi androgüünsuse, mida omal ajal esindas Marlene Dietrich.

"Igas inimeses on naiselik pool ja mehelik pool," ütleb ta , "naine võib olla väga armas ja seksikas, aga ka terav kui nuga."

Sanderi riietes peitub sügav sensuaalsus, mis põhineb tema arusaamisel naistest ja nende riietumisvajadustest.


Jil Sanderi rõvakollektsioone võid näha siit