Juuksed ja jalad — muu pole tähtis
Seksikaid soenguid on palju, tähtis on valida lõikus, mis võimaldaks vastavalt soovile juukseid sasida või siluda, tukaga mängida või juukseid põskedele kammida. Natuke sassis juuksed, nagu oleksid äsja voodist tõusnud, on alati seksikad!
Missugune on näo kuju, kas mõni kilo on üle, kas seljas on midagi supermoodsat või mitte, ei ole üldmulje loomisel tähtis. Inimesed märkavad sinu juures esmalt juukseid ja siis jalgu. See, mis hinnang vahepeale jääva kohta antakse, sõltub neist kahest. Proovige järele!
Või vaadake, kuidas te ise kas või tänaval möödujaid hinnangute kadalipust läbi lasete. Juuksed ikka kõigepealt, kuigi just neid on inimesel endal kõige kergem muuta. Ometi langeb nende põhjal hinnang kogu su isiksusetüübile: blond, see tähendab lõbuhimuline, vaba, ambitsioonikalt rumal jne; brünett, järelikult hoiad kodu, ei löö üle aisa, oled järjepidev ja siivas; punapea — meeletu pidutseja, aga võib-olla ka kunstnik ja sinisukk; mustad juuksed — tahad silma paista, oled väga enesekindel.
Nojah, sellised on üksnes minu esimesed hinnangud. Kuigi tean, et see on täielik jama ja igaüks võib poodi minna ja paarikümne krooni eest tuubi mis tahes juuksevärvi osta, on need hinnangud visad kaduma. Olen täiesti kindel, et igaühel on midagi sellist ka oma peas olemas, võib-olla minu omast küll natuke erinev. Nii naistel kui meestel.
Olen ise olnud lausa igat värvi, kaasa arvatud tumeviolett ja plaatinablond. On meessõpru, kes panevad mulle sellist muutumist väga pahaks. Algul võtsin seda naljana, kuid siin on ilmselt tõetera: kuna iga juuksevärv veab endaga kaasas tervet posu eelarvamusi, satub meesolend äärmiselt segadusse, kui peab minu kohta käivaid eeldusi ja arvamusi iga paari kuu tagant välja vahetama. See on ju väsitav!
Siis veel lühikeste ja pikkade juuste vahe. Vahe ei ole ainult pikkuses, nagu võiks arvata. Tuleb ju tuttav ette arvamus, et lühikeste juustega naised on iseseisvad, enesekindlad, võib-olla isegi mehelikud? Pikad juuksed aga viitavad malbusele ja naiselikkusele.
Mida siis vahepealne pikkus peaks tähendama? Mine võta kinni. Ja sirged, laines või lokkis juuksed? Kes ennast aga lausa kiilaks ajab, võib läbi viia tõelise eksperimendi tõestamaks, kui tähtsad ikkagi on naise juuksed.
Mehed vaatavad tõesti jalgu kas kohe pärast juukseid või lausa kõigepealt. Selle järgi annavad nad meile esmase hinnangu, umbes nagu hobusele hammaste järgi. Karm, aga tõsi. Tammsaare “Tões ja õiguses” on imeilusa häälega naisel kõverad ja “pakud” jalad. Oleks, et see naine oma häält kuidagi ära kasutaks või sellest rõõmu tunneks. Ta ei saa, sest jalad on häälest iga kell tähtsamad. Ta vist nõiduski midagi, et jalad sirgeks saaks, või käis arste mööda. Õudne, kuid väga tõepärane.
Ega ma aru ei saa, mis naise jalgades on sellist, mis mehi hulluks ajab, aga ma ju ei peagi saama. Nad ei seleta ka. Liiga lühike seelik olevat aga labane. Peab olema paras pikkus (selline, mis sääri kõige siredamana laseb paista, lisan omalt poolt).
Puškin on luuletanud naise jalast, mis paljastus hobuse selga istudes, ja mõelda vaid, tollal oli see kõigest pahkluu! Paljastusest on abi siis, kui midagi on ka varjatud. Õieti peavad need koos mängima ja saavutama mingisuguse tasakaalu.
Kõige lihtsam näide — nõme on kanda pikka seelikut kõrge kaelusega džempriga. Ma ei tea, miks see nii nõme on. Küllap ongi siin “paljastuse ja varjamise” tasakaal paigast ära. Sama nõme on kanda lühikest seelikut koos paljastava topiga. No suvel kuumaga ei ole nõme, siis on see õigustatud. Aga mingil üritusel, ütleme, siis, kui taotled elegantsi. See tasakaal tuleb igaühel ise ära tunnetada, minul läks selleni aastaid.
Tegelikult valitseb “suhe” ka pea ehk soengu ja jalgade ehk jalanõude vahel. Tanksaapad on heas tasakaalus kohevile löödud lakaga, stilettod kuklasse kinnitatud krunniga või muidu siledate ja läikivate juustega. Mille pagana pärast? Ma ei ole moekunstnik, ma ei tea.
Oleks ju tore minna uusi kingi ostma uue soengu järgi? Miks mitte? Või juuksuris jalga viibutada ja nõuda sobivat lõikust uute saabaste juurde. Ei tundugi nii tobe. Eriti siis, kui sul on juba hakanud välja kujunema see tabamatu asi, mida nimetatakse oma stiiliks. Stiil, see on inimene ise, on öelnud inglise filosoof Francis Bacon, ja ma julgeksin lisada: eriti tema pea — ja jalad.
