"Kus lõpeb kunstiteoses vägivalla eest hoiatamine ja algab selle propageerimine," küsib Kõusaar viimases Marie Claire´i numbris ning vastab kohe ise: "Mina arvan, et vahe on sõnumis. Vägivalda võib kujutada mõne olulise idee edastamiseks (näiteks verine realistlik sõjafilm näitab, milliseid kannatusi toob sõda) või on see puhas meelelahutus, sõu, asi iseeneses. Kahjuks on seda viimast nii meedias kui ka filmides liiga palju ja seetõttu võib tekkida arusaam, et vägivald on normaalne ja igapäevane, lausa cool."

Eestis elades torkab Kõusaare sõnul eelkõige silma vaimne vägivald. "Meie Nokiaks on saanud tigedad ja vulgaarsed netikommentaatorid. Kusagil mujal pole netifoorumid nii õelad või siis nopitakse sealt sõim välja (miks meil seda ei tehta, on arusaamatu). Seepärast peaksime püüdma mitte teha teistele seda, mida ei taha, et meile tehtaks. Igal meie teol või sõnal on tagajärg, ükskõik, kas jumal elab või mitte."