Minult hinnaklassi küsimata, suundus müüja väga kalli brädni toodete juurde ja haaras letilt kreemi. Sellele järgnes jutt, kuidas tema ja kõik ta sõbrannad seda kreemi armastavad ja kiidavad. Noh, see jutt on alati kaheldava väärtusega, aga mis mul sellest. Mind segas hoopis hind ja palusin endale soovitada midagi veidi soodsamat. Vapralt mossitust tagasi hoides ulatas ta mulle soodsama kreemi. Seda veidi uurinud, otsustasingi 50eurose kreemi asemel 15eurose kasuks. Siis aga, justkui välk selgest taevast, lausus müüja: “Ent teie vanuses ma soovitaksin siiski nahahooldusesse investeerida. See pole mingi reklaamitrikk, aga kui nahk on juba elastsuse kaotanud, tuleb kasutada kvaliteetsemaid tooteid (hmm, kas siis see 15eurone, mille ta mulle mõni minut tagasi ulatas oli purki pistetud jama?).” Lisaks sellele uuris ta mu nägu lähemalt ja küsis, kas ma ikka silmakreemi kasutan. Ütlesin, et ei — eraldi silmakreemi ma ei kasuta. Tean, et ehk peaksin, aga hetkel pole vajadust tundnud ja pole mul neid kortse ka enda arust nii palju. Sellele järgnes oi-tõesti-või muie ja ta ulatas mulle riiulilt järgmise potsiku silmakreemi, mis olevat siluv, noorendav ja kergelt helenda aefektiga, nii et ka minu tumedad silmaalused (mille olemasolust mul aimugi polnud) saavad ilusti peidetud. Mul sai mõõt täis, panin kõik tooted letile tagasi, tänasin viisakalt ja lahkusin kauplusest, tundes ent järsku 10 aastat vanemana. Kas selline on ikka sobiv müügitehnika? Tekitame kliendis tunde, et ta on ilgelt kole, vana ja kortsus ja küll ta siis kõik ostab, mis me tahame?