Kaubamajade püsipatsiendi pihtimus
Näiteks möödunud korra saak. Kaks paari teksapükse, mis siis, et mulle veidi lühikesed. Võib-olla lähevad sellised kunagi moodi?
Odav televiisor kööki teise samasuguse kõrvale. See oli nii soodne, et ma ei saanud teda poodi jätta. Eelmine võib ju rikki minna. 30 rulli tualettpaberit. Seda läheb ikka tarvis.
Abikaasale viis triiksärki. Talle pisut laiad ja kõik ühesuguse ruudumustriga, aga kui ta peaks juurde võtma, kuluvad marjaks ära.
Paari meestekingi nr. 38 haarasin möödaminnes kaenlasse, kui nägin, et ühe mutikese käsi oli nende järele sirutunud. Need on minu, mi-nu! Mu pojal võib just neid varsti tarvis minna, nii seitsme aasta pärast.
Verised lahingud
Ükskord läksin mingi mõttetu tibiga kaklema toppide pärast. 50 krooni tükk, kas usute? Suur korv oli ühesuguseid punaseid toppe täis, aga ma ei tea, miks ta haaras just selle, mille mina olin välja valinud ja enda juurde ootele pannud.
Oi kuidas ma vihastasin. Minu territoorium, minu jahisaak, ja tema üritab oma erkroosasid kunstküüsi sellele taha ajada. Ma talle alles näitasin! Endal nii maitsetud küüned ja tuleb minusuguse tegija kaupa endale tahtma.
Rebisin pluusi käest, nii et ta kaotas tasakaalu ja kukkus rõivastangede otsa. Ma vaatasin, et minema sain, jooksin oma sõjasaagiga otse kassasse. Topp on mulle küll pisut kitsas, aga ma lausa pean seda kandma, kui olen tema pärast sellisest lahingust läbi tulnud.
Soodusmüügid ja hullud päevad on mu elektroonilisse märkmikku hoolikalt üles märgitud. Juba päev enne nende algust tabab mind kõhulahtisus. Mida seekord eriti hea hinnaga pakutakse? Kas suudan ikka enda eest seista, vajaliku kaubaga õigel hetkel kassa juurde joosta? Varem helistasin sõbrataridele, käisime jahiretkedel koos. Õnneks sain õigel ajal aru, et oleme konkurendid, teine teisel pool rindejoont.
Kui ma mõne eriti soodsa ja moodsa riidetükiga neile külla lähen, pööritavad nad kadedusest silmi. Jah, mina olen ainus professionaal selles algajate seltskonnas. Ma ei mäletagi täpselt, kuidas kõik algas. Ilmselt ikka karjääriredeli esimeselt pulgalt, Humanast ja Balti jaama turult.
Vahel käin seal nostalgiaretkedel. Tõmban kapuutsi pähe, sätin suured päikeseprillid näo ette ja tõmban seda ainult kaltsukale iseloomulikku lõhna ninasõõrmetesse. Kui mõnda tuttavat lähenemas näen, peidan end lettide vahele.
Küll oleks hea end seal riidekuhjade keskel teostada, leida kallite firmade kaupu ainult mõne krooni eest. Kahjuks ei luba seisus mul enam humanitaarabikuhjades tuustida, olen nüüd rikka mehe naine.
Aga kui ma hästi järele mõtlen, sai mu suur hobi ja eneseteostus alguse juba lapsena. Seisime emaga koos defitsiidisabas, rajades küünarnukkide abil teed Orto šampoonide, plekiliste mandariinide ja sooja saia juurde.
Mu ema on alati olnud tark ja osanud pere eest hoolitseda. Tema kappe täidavad praegugi talongiaja välismaised pesupulbrid, triibulised, veel hinnasiltidega saunalinad ja virnade viisi ebamäärases suuruses Marati pesu. Las seisavad, ega nad leiba küsi. Muidu oleksid kapid ju tühjad.
Mu isa on väärt mees, ta teadis, et maja tuleb ehitada suur, et ka kaubavarude jaoks jääks ruumi. Kandiline maja, igas toas vinüülkattega sektsioon — küll sinna mahub palju soodsalt soetatud kraami.
Kahjuks abikaasa ei mõista mind. Olen talle ammu rääkinud, et maja jääb väikeseks, kappidesse ei mahu enam midagi. Me vajame uut kodu, see on ilmselge. Vahel tundub mulle, et mees vajaks väljavahetamist. Võib-olla ootab mind kusagil uuem, soodsam ja järeleandlikum mudel? Milliselt soodusmüügilt küll teda otsida?
Hõbepaberis armastus
Kauplustes käimine on sulaselge kokkuhoid. Ma ei vaja antidepressante! Ainult siis, kui abikaasa on mu pangaarvele küllalt raha kandnud, saan ravile minna. Viru keskus, Stockmann, Järve Selver — see on muusika minu kõrvadele.
Ma tahan oma lastele parimat. Kui ma hilisõhtul hulludelt päevadelt koju jõuan, väsinud, kuid õnnelik, saavad nemadki oma osa. Neile jagub nii palju armastust. Tavaliselt on see pakitud hõbepaberisse ja lõhnab hästi. Vahel võib see võtta ka plastmassist või isegi plekist kuju.
Kohe, kui lapsed näevad mind uksest sisse tulemas, sööstavad nad kottide kallale. “Emme, mida sa tõid?”
Sel ajal, kui nad oma üllatusi paberi seest harutavad, saan mina rahulikult uusi hilpe selga proovida ja moekaubad lahti pakkida. Hiljem pühib koristaja põrandalt kokku hulga plastmassitükke, paberiribasid ja kilet. Selleks mu abikaasa ju päevast päeva raha teenibki.
Mis siis mu elu juures kõige toredam on? Eriti mõnus on tunne, kui oled kaubad kassalindile ladunud ja saad sättida nende taha pulgakese, mis sind järgmisest ostjast ja kogu maailmast eraldab. Edukas jaht on jälle lõppenud, need asjad on minu. Kas te ikka näete, ma jaksan selle kõige eest maksta! Ja kui ilusaid asju ma koju viin! Küllap kadestate mind kõik.
Hiljem jalutan kaubakeskuse koridoris, firmamärkidega kotid käe otsas kõlkumas, ja püüan ükskõikset nägu teha. Aga mu sisemus juubeldab. Oo, millise saagi ma jälle koju viin. Lasin toitva metslooma! Korjasin korvitäie putukaid ja värskeid marju! Perel jälle tükiks ajaks hooletu.
