Kauniks plii ja karurasvaga ehk meigiajalugu
Esimesed värvid — must ja pruun — olid kasutusel enda varjamiseks sõda või jahti pidades. Mudade rohke värvivalik tõi peagi mängu ka punase ja kollase muda.
Egiptlased olid esimesed, kes hakkasid kasutama puudrit ja seda kuivanud ja peeneks purustatud rauarikka kollase muda näol ning põhiliselt selleks, et end päikese eest kaitsta. Egiptlannad kandsid silmade ümbrusesse sütt ning rohelist vaske ja pliid, et luua türkiisitooni lauvärv. Peenestatud punasest mudast valmistati aga põsepuna, mida kasutati ka huultele tooni andmiseks.
Egiptuse väljakaevamistelt on leitud lusikaid, palette, kausse ja uhmreid, mida kasutati meigi purustamiseks ja segamiseks. Peeglid, kammid, lokitangid ning karbid söepliiatsite ja lauvärvidega on samuti üsna levinud leiud. Kõrgema klassi egiptlased kasutasid ka lõhnastatud kehaõlisid.
Vana-Roomas kasutati näol, kaelal ja õlgadel paksu valget pliikihti. Rikkamatel naistel olid orjatarid, kes nende naha ja juuste eest hoolt kandsid. Parfüümi valmistamiseks kasutati karu rasva, värve tehti söe, sipelgamunade ja lömastatud putukatega.
Hiinas kasutati puudrina riisitärklist, mida hiljem eksporditi ka Jaapanisse ja Euroopasse. Geišad ehtisid end valge ja roosa värvikihiga. Tokyos kanti algul peale roosat värvi, Kyotos vastupidi. Portselanvälimuse saamiseks kasutati lühikeste karvakestega harju. Puna lisati põskedele, silmalaugudele ja ninale. Välimus viimistleti valge riisipulbriga kulmudel ja ripsmetel.
Kuninganna Elizabeth I tõi 16. sajandi Inglismaal moodi kahvatu jume. Ta kasutas valget pliid, munavalge maske ja muda, rõhutamaks oma naturaalset kahvatut jume.
Naised raseerisid ära oma kulmud ja joonistasid meelekohtadele sinakaid veene — mõjutus Veneetsiast. Kahvatut nahka peeti ilusaks ja päevitunud olid vaid lihttöölised, kes päikese käes töötama pidid. Kahvatu nahaga armastas kuninganna sobitada punaseid huuli ja põski — silmameiki peeti tollal vulgaarseks.
20. sajandi alguses kandsid meiki peamiselt näitlejad ja näitlejatarid. Prantslased olid esimened, kes meigi valmistamise ja müügi tõsisemalt käsile võtsid, vaatamata sellele, et mitmed segud nahka raskesti kahjustada võisid. Euroopa ja Ameerika tarbijad hakkasid poest meigitooteid ostma pärast Egiptuse vaarao Tutankhamuni avastamist 1922. aastal.
