Keha pöördumine oma perenaise poole

 (19)
Ma näen küll, mis sa teed!
Ma näen küll, mis sa teed!AFP/Scanpix

Kujutle, et saad ühel päeval kirja. Margiga ümbrikus ja puha. Kirja, mille saatjaks on sinu enese keha. Mida oleks tal sulle öelda ja kuidas end tunneksid, kui keha esitaks sulle kirjaliku ultimaatumi? Nagu see siin.

Anna mulle andeks, ma ei tahaks sind küll häirida, kuid mu olukord on väljapääsmatu. Ma lihtsalt pean — olud sunnivad. Tegelikult oled ise süüdi.

Ei tahaks olla pealetükkiv, kuid mul tuleb sulle meelde tuletada, et me sõlmisime kunagi kokkuleppe. Mäletad?

Sa lubasid minuga inimlikult ümber käia. Lubasid mind mitte kurnata, vältida kahjulikke harjumusi, minu eest hoolitseda, korralikult toita ja hellitada. Pole just palju. Ja sellest oleks mulle tõepoolest piisanud.

Ka mina lubasin! Näiteks saad sa vedeleda päikese käes, kuni mul silme eest mustaks läheb. Ja ma ei anna kunagi alla ning hoian sind ebameeldivate aistingute eest.

Ütled nüüd muidugi, et olen silmakirjalik ning ebamugavust tunneme mõlemad ühel ja samal ajal. Jah, see on tõepoolest nii. Olen huvitatud sinu heaolust ning tervisest sama palju kui sina ise. Mõtle aga, milliseid jõupingutusi läheb mul vaja, et täita lepingu tingimusi. Oled ikka liiale läinud küll. Ja mida edasi, seda hullemaks lugu läheb.

Olen sulle tänulik, et sa ei torganud läbi mu kõrvu, kuigi kiusatus oli suur. Mulle meeldis sinu kunagine põhimõte, mille sõnastasid järgmiselt: „Kui minu organism tahaks kanda kõrvarõngaid, siis ta oleks sündinud augud kõrvas“. Selle peale ei oska ma kosta midagi muud kui braavo!

Seotud lood:

Vastuseks sellele suurepärasele mõttele suhtusin leebelt sinu suitsetamisse. Olin suuteline kompenseerima nikotiini ja teiste kahjulike ainete olemasolu endas. Mul õnnestus kindlalt kaitsta hingamiselundeid. Ei taha uhkustada, seetõttu ei hakka sulle üksipulgi selgitama kõiki neid tõkestavaid abinõusid, mida mul tuli rakendada vaid selleks, et sina saaksid jätkata minu mürgitamist ilma katastroofiliste tagajärgedeta meile mõlemale. Olen sellega harjunud: sina mürgitad mind, mina aga kompenseerin. Nii me elamegi.

Muide, minu kompenseerimisvõimest. Tuleta meelde, kui rasket kotti (ja mitu aastat!) sa oma õlal kannad. Mõni teine oleks juba ammu komistanud ja kõveraks jäänud, mina aga olen kui kindlameelne tinasõdur — alati valvel seisakus. Sõna „aitäh“ pole ma kahjuks sinu suust veel kuulnud. Enamgi veel, viimasel ajal ei lase sa mul enam korralikult pikutadagi. Selgagi pole aega sirutada. Ära unusta, et see on sinu selg.
Sinu öökulli-eluviisi tõttu olen pidevalt välja magamata. Siin oled sa muidugi eksiteel. Öökull ei jää üksnes hilja magama, ta ka ärkab enneolematult hilja. Varem sa said aru, et pean vähemalt kaheksa tundi magama ning mu uni peab olema terve ja rahulik. Ometi on see arusaam su millegipärast maha jätnud. Nüüd tuleb mul isegi 6-tunnilist und pidada saatuse kingituseks. Kuigi väga väikeseks. Iga päevaga on mul üha raskem keskenduda, ning isegi sõiduteed ületan eluga riskides. Saa aru, sinu eluga.

Nüüd aga peamisest — sinu ihaldatud saledusest. Pean tunnistama, et paljude aastate jooksul ei olnud mul selle teemaga eriti palju pistmist. Kõik sujus nagu iseenesest. Sa ei sundinud mind sööma kompvekke, kooke ega kreemitorti ning vastastikusel kokkuleppel lõpetasid magusa tee joomise. Mina vastasin sümmeetriliselt: ei kosunud ning lubasin sul suhkruga kohvi juua.

Aga mu kallis, see kõik on nüüd minevikku jäänud. Mõtle hetkeks, kuidas sa mind nüüd toidad!
Alustame hommikusöögist. Esialgu näib kõik korras olevat: kefiir, kohupiim, kohv, puuviljad. Edasi tuleb aga tõeline mõnitamine.
Päeva jooksul annad mulle veel tassi kohvi ning veidi vett. Kõik! Kas see on sinu meelest normaalne? Ning siis tuleb mul kokkulepet rikkuda ning saata sulle mao piirkonnast kergeid vihjeid.
Tavaliselt sellest piisa, et sa abinõud tarvitusele võtaksid. Ometi oleks parem, kui sa mind lihtsalt ära näljutaksid. Sinu tegevus aga vapustab ülima energilisusega.
Nende tundide jooksul, mis on uneni jäänud, topid sa endasse kõik, mida külmikust leida on. Ilma vaheaegadeta, soojendamata soojendamist vajavaid toite ilma igasuguse süsteemita.

Näiteid pole vaja kaugelt otsida. Võtame läbi tänase päeva. Sõid ära märkimisväärse tüki sealiha, kahjuks külmana, siis krahmasid kapist välja kergsoola-forelli ning seejärel banaani. Kõige vahele pistsid pintslisse ka taldrikutäie hapukapsaid.

Iga normaalne inimene paneks sellega punkti oma niinimetatud lõuna-õhtusöögile. Aga sina? Täpselt kümne minuti pärast suundud sa taas külmiku juurde. Sulle nimelt meenus, et riiulil on veel suituskana. Ka temal ei vea.
Palun, peatu ometi! Viska vähemalt see viimanegi tükike minema, viska kohe!
Aitäh!
Nii, nüüd on siis järjekord jõudnud puuviljadeni. Nõus, pirnid maitsevad suurepäraselt. Aga miks korraga kolm? Ah et vitamiinid… Mõistan. Aga mõista mindki. Ma pole enam viisteist. Ma lihtsalt ei pea sellele kõigele vastu.

Niisiis. Sa kas lõpetad oma nurjatused otsekohe või ma ...

Allikas: Podruga