Kui vana sa oled oma hingelt?
“Mina olen alati olnud lootusetult 22,” arvas Margit Hakomaa (40), ärinaine ja kohvik Mamo pidaja. “16-aastaselt olin natuke liiga täiskasvanud — kandsin laia äärega kübaraid, pikki seelikuid ja pitskindaid. Esimesed teksased hankisin alles 25-aastaselt. Kindlalt 22! Oma vanuse pärast muretsen ma sama vähe kui 22-aastane. Noortele omane lust ja põnevus kogeda, proovida uusi asju ja riskida — see kõik on mul olemas, nagu kahekümnesena."
"Ma ei ole kunagi isegi mõelnud, kas üks või teine asi sobib minu tegeliku vanusega kokku. Arvatavasti olen sellega teistes mõningast meelepaha tekitanud. Aga minu jaoks on täiesti loomulik, et kargan omavanuste või ka noorematega end kontsertidel hingetuks või tantsin klubis kella kuueni hommikul. Ma ei tule selle pealegi, et peaksin teistmoodi elama või mõtlema. Kui tegu on nii-öelda minu asjaga ja tunne on õige, mõtlen teiste arvamusele väga vähe. Kellele me siis elame — endale või teistele?"
Nii tervisele, suhetele kui ka tööelule mõjub Hakomaa sõnul hästi, kui hoiame endas alles seda plikat või poissi. "Tean, et kui ma vahetevahel toidupoes käruga kui tõukerattaga ringi sõidan, võib see olla naljakas, aga minule on see vajalik! Või tööl olles — iga ülemus seda ei tee, aga mulle meeldib — laulan mõnele laulule kõva häälega ja kas või valesti kaasa, täpselt nagu teeksid väikesed lapsed. Küsimus ei ole selles, kas oled 20-, 30- või 40-aastane, vaid kas sa oled terviklik. Ja igas terviklikus inimeses peab see laps elus olema, muidu me ise ei ole enam elus.”
