Iga rakk kehast kiskus endasse ümbritsevaid hiliseid helisid, sammusin keset autoteed õnnelikus üksinduses, keerutades vahepeal kokteilimagusat ennast lähemale kuule ja aurustele akendele, mis viitasid nende taga magajate ühtlastele hingetõmmetele.

Kui tavaliselt on kodutee sellisel poolkoidutunnil läinud vaid ähmaste varjude seltsis, siis seekord läks veidi teisiti, kuna minu kõrval hakkas üsna ootamatult veerema jalgratas ühes tumedapäise sassis juuste ja üsna köitva välimusega noormehega.

Veidi luulelise ja lõbustatud olemisega mina otsustasin vaikida ja oodata temapoolset tutvusmismängu algust, kuid viimast minu jahmatuseks ei tulnud ega tulnud. Harva ta naeratas, justkui omaette, ega otsinud mu pilku.

Ometi ühel hetkel bentheredonethat-silmade saatel pakkus poiss mulle oma jalgratast ning tegi sel hetkel põnevana tunduva ettepaneku minna surnuaeda, kus ta sooviks oma äsjalahkunud sõbra haual hetkeks seisatada. Noogutasin, praegu järelimestades, et lisaküsimusi esitamata, nõusoleku märgiks ja uurisin, kust ta nii hilisel ajal tuleb. Vastuseks sain vaid napisõnalise “sõbra poolt”, millele järgnes üsna tol korral mind kainestav mõttekäik.

“Ma armastan sind, mida see sinu jaoks tähendab,” oli küsimus.
Olin segaduses ja ütlesin vaid, et langevaid tähti ja pühendumust.

“Arvad jah? Aga mis siis, kui armastus on kraav kahe juhuse tahtel kindlaksmääratud inimese vahel, kuhu on vältimatu kukkuda ja parimal juhul sinikateta välja ronida? Mis siis, kui armastus on enamat kolmest väljaöeldud sõnast ja järgnevast sõnade surmast tingitud pingest ja piinlikusest. Mis siis, kui armastus on olemine iseendaga teise kaudu, usud sa seda? Aga see, mis tuleb su peale sõnadena, vallutab su mõistuse ja genitaalid, see on ravitav Jägermeistriga…
Ma arvan, et iga inimene on ravitav Jägermeistriga, veider kas pole? Armastus vs Jägermeister. Hah!”

Kui võiks arvata, et ta paiskas öeldu suveöösse hingetu kirglikkusega, siis seda ta ei teinud. Sõnad olid vaiksed ja rahulikud, väljendamata ühtegi emotsiooni või reetmata kibestumist.

“Su sõnad on ilusad, kuid kas armastus pole mitte eneseväljendus ja paraku vajad sa ju sõnu, et end minuni tuua?”

Poiss vaatas mind, nagu poleks mu kohalolust üldse teadlik, ja ütles siis vaevukuuldavalt, et oleme kohal, tulgu ma temaga surnuaia väravatest sisse ja unustagu ma tema sõnad, tema viimastega ei kauple.

Sõbra haud oli värske, närtsinud pärgadega kaetud, noormees astus ligemale ja hakkas ümisema üsna tuttavat Urmas Alenderi laulu “Sõnad su suust”.

Sel momendil tundus kõik olev imala klišeena ja vastuoluna ning minust sai võitu igatsus kaduda sellest mind tabanud plaanimata olukorrast.

Veider oli, et iga samm, millega ma hauast ja noormehest kaugenesin, seda lähemale tuli mulle tema laul. Ta ei teinud katset mulle järgneda, tunnistan, et ma isegi natuke soovisin seda haaranud seiklushimus, kuid ei vaadanud tagasi.

Kodus otsisin ma muidugi järgmisel hommikul selle loo üles ja tundub, et selle noormehe sõnad kui pärlid kingiks ma võtsin ja kui uskuma päris ei jäänud, siis unustamisega on paraku teised lood.