Imelik, et tavaliselt olen mina see, kes teiste probleemidele lahendus leiab, kuid näed, nüüd ei saa omadest jagu. Loodan teie abile. Praegu seda kirjutades ei oska ma sõnu õigesti ritta panna nii, et te saaksite täpselt sellise pildi minu elust nagu see on. Aga ma proovin.

Seks ei klappinud juba enne kooselu
Oleme noormehega mõlemad 20-aastate alguses, see on meie esimene kooselu. Kokku kolimine toimus planeeritult, kuid siiski üsna äkitselt ja momendil, mil elukaaslase elus toimus palju muudatusi ja ta sai endale kuhjaga uusi kohustusi juurde. Enne koos elamist olime koos perfektne paar. Oleme siianigi, sest tülid räägime sirgeks enne magamaminekut ja kodused tööd jaotuvad enam-vähem pooleks. Ainuke asi, mida ma teadsin juba enne kooselu, oli, et me ei klapi voodis võib-olla just kõige paremini. Arvasin, et see laheneb, kui me teineteist ka kehaliselt paremini tundma õpime ja argipäeva rutiini leiame. Ei lahenenud. Alguses seksisime normaalselt, kuid mida aeg edasi, seda vähem. Rääkisime sellest. Muutus paremaks. Siis jälle langes tagasi halvaks. Mõtlesin pidevalt, mida muuta saaks ja proovisin nii täielikult temale kui ka täielikult endale kontsentreeruda. Kumbki ei aidanud, häving. Nüüdseks seksime kord nädalas või harvem. Kumbki pole asja juures. (samas kui ma talle näitan mida paremini/teisiti teha, siis ta teeb seda hetke ja lõpetab kohe jälle. Ma ei saa nii rahuldust. Tema ütles, et tal on iga kord hea. Nojah, noore mehe asi ehk, kuid kuidas mina saaks teda või ennast aidata? — mulle tundub, et ta ei ole eriti õnnelik siis, kui ma ise veidi ennast “aitan”)

Lapsikud süüdistused ja tühi voodi magamistoas…
See selleks. Nüüd on meil ka teineteisemõistmisega probleemid. Eile oli mul vaba päev, koristasin kodu ära (pole viimasel ajal seda töö kõrvalt lihtsalt suutnud) ja tegin õhtusöögi. Kõik oli täpselt valmis selleks ajaks kui ta tuli (kõlab nagu meeleheitel koduperenaine ilmselt) nojah, tuleb siis tema koju, kiidab kõigepealt, et kõik on nii ilus jne ja siis küsib, kas ma pesu võtsin masinast välja. Minul suur küsimärk otsa ees, sest ma ei ole pesu masinasse pannud. Tema pani. Oli mulle sõnumi ka saatnud. No ma tõesti ei vaadanud koristamise käigus telefoni ega teadnud ka kus see on.

Sellest tuli suur probleem, et miks mina kunagi telefonis kättesaadav ei ole ja et tema ei saada mulle enam mitte kunagi ühtegi sõnumit. Kuna see oli minu jaoks lapsikuse tipp ja samas ka päris suur solvang, siis ma ei hoidnud pisaraid tagasi, kogemata prõmmutasin ustki. Kui õhtul voodisse läksin, leidsin eest tühja aseme, millest puudus padi. Selge pilt. Minu jaoks kõige jubedam asi, mis üldse juhtuda saab. Kui ta isegi ei suuda minuga samas voodis magada! Kuna ma peale ukse kinnilöömist andsin selgelt mõista, et ma ei taha teda näha, saatis ta mulle arvutis kirja, et armastab mind ikka ja võtku ma oma aeg, kui seda vajan, räägime homme. Samas, kurat, miks ma sinuga koos elan, kui me iga tüli ajal diivanil magame?? (Okei, see oli esimene kord, aga ma arvan, et ei jää viimaseks))

Ma näen ikka veel, et hoolimata neist paarist tülist ja alla keskmise voodielust, oleme me siiski koos hea paar. Ma lihtsalt ei tea, kuidas mingeid asju parandada.