Millal välimus õieti kaob?
See tundub kohutav ja vahel näib mulle arusaamatu, miks üle 50-sed ennast lihtsalt masendusest ära ei tapa. Sest leppida keha vananemisega on ju nii raske.
Samas tean ka ilusaid ja seksikaid daame, kes on üle 60 ja isegi palju rohkem. Nii et kortsud tegelikult ei loe, kui on sisemine sära. Sisemine sära saab aga tulla ainult leppimisest asjadega, mida me muuta ei saa. Välimuse kadumine kuulub kindlasti nende sekka.
Aga mis siis õieti kaob ja millal? Kujutan ette, et võibolla paljudele meeldiks suht täpselt teada, mis ja millal juhtub. Avalikult sellest üksikasjalikult eriti ei räägita. Mina oleksin küll olnud neiuna rõõmus, kui oleksin teadnud, mis ja millal minu välimusega juhtub.
Näiteks et 25aastaselt märkan esimest korda oma näos muutust. Nimelt on kummagi silma alla tekkinud peenike joon. Kortsudeks ma neid siis pidada ei osanud, aga eks need tegelikult esimesed kortsud olidki.
28aastaselt nagu midagi ei juhtunudki. 30 — pigmendilaigud näol pärast päevitamist. 32 — silmade ümbert ei kao “naerukortsud” ära, kui ka parajasti ei naeragi. 33 — nina juurest suunurkadesse jooksvaid kurde võib pahatahtlikult nimetada kortsudeks. Naerdes kaovad need ära, nii et naermine muudab välimust tublisti nooremaks. 35 — pead pöörates on lõua alla kaelal näha lõtva nahka. Mingid harjutused pidid selle vastu aitama!?
Ja mis edasi saab? Puhas avastamisrõõm, kui elupäevi antakse? Mis on näoga juhtunud 40. sünnipäevaks? Mis saab 50. sünnipäeval, seda ma tean. Filosoofiaõppejõud ülikoolis ütles vist oma juubeli üle nalja tehes, et 50. eluaastaks on igaühel ees niisugune nägu, nagu ta on pälvinud.
Huvitav, nii naiste kui meeste puhul võib ses eas näha nii 30aastase välimust ja käitumist kui ka vanamuti või vanaäti oma. See sõltub hoiakust. Või pälvimusest?Muidugi on kortsude ilmumise ja naha lõtvumise aeg ka individuaalne. Aga ma tahaks siiski teada, millal, kus ja kuidas. Ja kas läheb kõik tõesti ainult allamäge?
Minul läks näiteks vastu igasuguseid raamatutarkusi ainevahetus pärast 30. sünnipäeva kiiremaks. Seostan seda suitsetamise mahajätmisega, või on põhjus selles, et alles sel ajal julgesin hakata sööma siis ja seda, mida tegelikult tahtsin.
Samuti olen tähele pannud, et mõni inimene “puhkeb õide” alles vanemas eas. Mõnele lihtsalt ei sobi noor olla ja ta avaneb ja muutub kauniks alles hiljem. Mõni on aga eluaeg kuidagi torssis ja siin ei muuda ükski korts või nende puudumine midagi paremaks või halvemaks.
Aga mis ikkagi ootab välimust ees? Kuhu tuleb järgmine korts? Kas millestki, mida oma välimuse heaks teen, on päriselt ka kasu? Või tuleb keha allakäiguga lihtsalt leppida ja olla igal hommikul valmis uueks halvaks üllatuseks, mis võib peeglist vastu vaadata?
