Moekunstnik Anu Hint: globaliseerumise tagajärjel on kadumas paljud väärtused, mis olid au sees meie esivanemate seas ja see on suur kaotus


Moekunstnik Anu Hint: globaliseerumise tagajärjel on kadumas paljud väärtused, mis olid au sees meie esivanemate seas ja see on suur kaotus
Foto: näituselt

2009. aastal korraldas Eesti Moekunstnike Ühendus Hobusepea galeriis esivanemate tõekspidamistele ja ilumeelele pühendatud näituse “Eestlane olla…”, mida tänaseks on eksponeeritud 30 korral.

55 nimekat moedisainerit ja käsitöömeistrit on kümne aasta jooksul erinevates maades näidanud, et eesti rahvakunsti kujundikeel, värvid ja mustrid on nende ilumeelde kodeeritud ja aastasadade jooksul väljakujunenud eesti stiil elab edasi ka tänapäeva rõivadisainis.

Näitusemudelite inspiratsiooniallikaks on meie rikkalik rahvakunst – ornamendid keskaegsetest tikandikirjadest, erinevate külade ja kihelkondade rahvariided ja 30-ndatel kujundatud rõivad. Mõtte käivitajaks on olnud nii riiulist leitud raamat kui külastatud näitus, vanaema näputöö või kappi unustatud ese.

Trende järgivas kiirmoe maailmas on rahvuslik näitus mõjunud äratusena. Emotsionaalse väärtusega, autoritööna valminud originaalsed rõivamudelid, mida on võimalik pärandada emalt tütrele, vastanduvad maailma ressursse raiskavale moetööstusele ja kutsuvad üles austama säästvat väiketootmist ja disainerite valmistatud slow-fashion loomingut.

Eesti moekunstnik ja näituse kuraator Anu Hint selgitab nüüd täpsemalt, mis on ikkagi see “Eesti stiil”, mis teeb meie rahvarõivad eriliseks ja annab näpunäiteid ka selle kohta, kuidas rahvarõivad tänapäevasemas võtmes kanda.

Seotud lood:

Kirjelda täpsemalt, mis on see “eesti stiil”, mis elab edasi ka tänapäeva rõivadisainis?

"Eesti stiil" ja "Eesti märk" on mõistatused, millele läbi aegade on vastuseid otsitud. Eriarvamusi on palju - kõiki neid võib pidada spekulatiivseteks. "Eesti märgid" (Welcome latakas ja Oksendav siil) on minu jaoks täiesti arusaamatud. “Eesti stiil” seondub eelkõige sümbolitega rahvakunstist aga ka eestlaste käitumismallide ja tavadega.

Arvan, et suhtumine oma identiteedi/eripära olemasolusse kasvab inimese vanemaks/targemaks saamise protsessi jooksul. Aastaid tagasi arvasin samuti nagu tänapäeva noored, et "eesti stiil" on lihtsalt üks mix erinevatest laenudest igast ilmakaarest. Kuid see segu kokku ongi meie eripära. Iga ülevõtmine on seotud valikutega, need valikud mida on teinud meie esivanemad ja mida teeme meie moodustavadki kokku "eesti stiili".

Anu (paremal) kaasautor Anne Metsisega raamatu esitlusel Eesti Vabaõhumuuseumis. Foto: erakogu

Kirjutan raamatus, et meie moekunstnike ühisloomingust kumavad läbi mõned eestlastele vägagi omased näitajad nagu julgus, nutikus, praktilisus ja põhjamaine karge maitsekus. Selline ongi "eesti stiil" tänapäeva rahvuslikus rõivadisainis.

Eestlusega seonduvad märksõnad: vaikus, rahu, kannatlikkus, tagasihoidlikkus, korralikkus aga ka eksperimenteerimislust. Samamoodi iseloomustaksin jaapanlasi, arvan, et need kaks rahvust on sarnased ja sobivad teineteisega. Mäletan eelmisel laulupeol kogetud vaikust suures rahvamassis - täpselt samamoodi austavad vaikust jaapanlased.

Armastan reisida nagu paljud eestlased. Mida me otsime võõrastes maades? Ikka eripära. Maailm oleks jube igav, kui kõik maad näeksid välja samasugused: samad poed, majad, hotellitoad, sama muusika, kunst, samad road, ühtemoodi inimeste segu igal pool. Oma kaubaga kogu maailm üle ujutada- see on kõigi suurtootjate unistus. Selles suunas maailm liigub, midagi rõõmustavat ma selles ei näe. Globaliseerumise tagajärjel on kadumas paljud väärtused, mis olid au sees meie esivanemate seas ja see on suur kaotus. Kõige suurem kannataja on hetkel kõigi eestimaalaste (nii inimeste, loomade, lindude kui putukate) kodu - meie mets.

Kirjelda pisut meie rahvakunsti. Millised detailid teevad meie rõivad eriliseks?

Kindlasti kaunid lilltikandid. Astanas toimunud näitusel ütles mulle üks näitusekülastaja, et eestlased kasutavad seepärast lilltikandit, sest elavad lillede keskel. Astuvad hommikul oma õuele ja vaatavad, millist lille seekord tikkida. Kõrbe ja stepirahvad lilli ei tiki.

Kirevate triibuseelikute kandjad Kihnu saarel on pälvinud UNESCO tunnustuse. Triibuseelikute värvide kombinatsioonid näivad lõpmatud. Suur ime on juba see, et nii väikese rahvaarvu juures on meil nii palju erinevaid rahvariiete komplekte. Järelikult on eestlased alati originaalsust armastanud.

Millised on põnevamad tööd näitusel?

Loe veel

Katre Arula mudelid on ühed põnevamad, sest tema on disainer, kes armastab eksperimenteerida. Mitmed Katre mudelid on saanud ka tunnustatud tänu originaalsetele lahendustele. Mäletan näitust Hopneri majas, kus grupp prantslasi oli ninapidi Katre rõivaste ümber arutamas kasutatud tehnikate üle. Välja nad ei nuputanudki, pidin neile ise selgitusi andma.

Piret Puppart on loonud mitmeid põnevaid lahendusi, üks tema vabariigi aastapäevaks valminud kleit kaunistab meie raamatu kaant.
Külli Kerttu Siplase rahvuslikud ideed on alati furoori tekitanud. 2008. aastal saavutas ta rahvusliku kollektsiooniga Supernoova konkursil II koha. Raamatus on temalt uudse siluetiga kaheksannast inspireeritud mudel, teist sellist maailmas ei ole!

Moodsat rahvuslikku stiili iseloomustab ka ebatraditsionaalsete tehnikate kasutamine nagu näiteks mustrite loomine valgendmise teel, kangaservade sulatamine, digitrükkimine jne. Paralleelselt julgete ideede ja uudsete materjalide ning töövõtetega kasutavad disainerid traditsioonilisi elemente respektitundega.

Kuidas vanamoodsaid rahvariideid tänapäevases vormis kanda?

Rahvariided ei ole vanamoodsad vaid ajatud. Tänapäeval on eklektika au sees - vana ja uut võib kombineerida omavahel.

Mõni detail vanaema garderoobist ja midagi ka emalt vääristavad kindlasti tänapäeva neiu riietust. Rahvariiete seelikuid võib kanda erinevate dzempritega, teksajakkidega, kudumitega, isegi T-särkidega. Piisab kasvõi rahvusliku vöö kandmisest teksapükstel. Fantaasia on vaba!

Kuidas erinevad 80ndatel loodud rõivad 2018. aasta mudelitest?

Kaheksakümnendaid iseloomustasid suured õlakud. Materjalide valik oli sel ajal ühekülgsem, rahvuslike kollektsioonide loomisel kasutati peamiselt peenvillast kangast. Kuna rahvuslik mood on ajatu, siis disainielemendid korduvad üsna sarnases võtmes ja polegi suurt vahet 40aastase intervalliga loodud mudelite vahel. Vanema põlvkonna kunstnike disain hiilgab elegantsiga, noorem põlvkond eristub bravuursemate lahendustega.

Miks on rahvarõivastest rääkimine tänapäevases kiirmoe maailmas oluline?

Mitte rääkimine vaid tegutsemine - rahvuslike mudelite loomine ja kandmine on oluline. Emotsionaalse väärtusega, autoritööna valminud originaalsed rõivamudelid, mida on võimalik pärandada emalt tütrele, vastanduvad maailma ressursse raiskavale moetööstusele.

Itaalias näitust korraldades tekitasime imetlust Bologna moekooli õppejõudude seas, sest Itaalia koolid rahvuslikule moele tähelepanu ei pööra. Näitus aga tekitas neis tunde, et võiks sellele teemale rohkem pühenduda.

Kas rahvarõivaste kandmine on taas moodne või tehakse seda pigem vaid iseseisvuspäeval või laulupeol?

Laulupeo aeg on heaks võimaluseks oma juurte üle uhkuse tundmiseks ja selle väljendamiseks rahvusliku stiiliga esemeid või rahvariideid kandes. Oluline on see, et rahvuslikud tooted oleks valmistatud Eestis. Just sellisel hetkel tuleb toetada eelkõige oma ettevõtjaid.

Täiesti ebaeetiline tellida laulupeo T-särgid Bangladeshist, kui meil on olemas oma trikotaazivabrik Marat.

Eestis võib kanda rahvuslike elementidega rõivaid aastaringselt. Pidulikke kleite on loodud nii pulmadeks, juubeliteks kui vabariigi aastapäeva üritusteks. Disainerilt tellitud unikaalne rõivamudel vääristab kandjat, on visiitkaardiks. Riietus ei peagi silma torkama rahvuslike detailidega, kui ta on valmistatud Eestis eestlasest disaineri ideena, kannab ta endaga “eesti stiili” sõnumit.
Originaalsus on IN!

Tundub, et kodumaaga seonduvaid rõivaid kantakse võõral maal erilise uhkusega. Euroopa tänavapildis eristuvad aafriklased oma trükimustritega maani kleitide ja moslemid rätidesse mähitud peadega. Oht kaotada oma identiteet lööb lõkkele just võõral maal elades.

Eesti Vabariigi sajanda sünnipäeva puhul valmis näitusest raamat, et ka peale näituse lõppemist oleks huvilistel võimalik osa saada Eestile ainuomasest rõivadisainist. Raamatusse lisatud inspiratsioonifotod üritavad leida ühisjooni mineviku ja oleviku vahel ning toonitavad sarnasusi, mis ületavad kogukondade piire.

Raamat-kataloog on mõeldud kummardusena kõigile naistele, kes läbi sajandite on siin väikesel maalapil loonud ilu, mis on valgustanud eestlaste südameid.