Nii moodsat moodi pole Eestimaal varem näidatud ja karta on, et lähitulevikus teist korda ei näidata ka.

Tallinnas on ju kunagi gastrolleerinud glamuuritsevad isakesed Pacco Rabanne ja Valentin Yudashkin. Paraku on nemad pigem suurmeistrid naisobjektide võõraste sulgedega kaunistamise alal, kui selge mõttega moenovaatorid.


Briti saartelt puhuvad värsked kevadtuuled tõid seekord karget ja jahedat õhku kohalikku eneseküllasesse konnatiiki. Briti rõivadisin on
cool
ja Noor Eesti rõivadisain püüab sama
cool
olla. Nad kohtusid reede õhtul Tallinna Kunstihoones.

Näituse avamisel pidasid eesti ja inglise radikaalsimad moemõtted omapärast dialoogi.
Prominentsed külalised rippusid rahulikult seina ääres, kus nende koht oligi ja võõrustajad sagisid rahva seas ringi.
See on moodsaim riiete näitamise viis, mille kohta Londonis öeldakse
fashion walk
.


Kas see kohtumispaik lahendas ka vana küsimuse: kas mood on kunst? Või on see äri? Või ajupesu?

Kui riided riputatakse kunstihoonesse, taustaks kummalised pisut vanni meenutavad mutantobjektid, siis on kahtlemata tegemist õilsa kunstiga.

Need ei ole lihtsalt riided,
igal objektil nimi, sünnilugu ja konkreetsed põhjuseed olla just selline nagu ta on. Iga kangas on unikaalne ja kordumatu, suure looja väikeste valgete käekestega meisterdatud ning mitte masinlikult tirazheeritav.

Teiseks ei tegele mõistlikud ärimehed teada olevalt selliste kohatustega, nagu riiete maa-alla laagerduma matmine, seda võivad endale lubada ainult hullud kunstnikud. Nii karmi saamislooga kleiti võib Tallinna Kunstihoone väärikate seinte vahel oma silmaga näha ja näpuga katsuda (mis pole ametlikult lubatud). Järelikult
Fabric of Fashion
teeb moest kunsti.


Asjal on ka teine pool, kui need objektid ei ripuks Kunstihoones, siis oleksid nad kantavad riided. Riided, milles ei oleks hirmu ei nokastanud kaakide vilekoori ega trendispetsialistide valusate torgete osaliseks saada.

Tippdisain seisab kogu oma uskumatus kohanemisvõimes ja mitmepalgelisuses siinsamas, meie hoovis.