Vabadus olla ise

On terve rida olukordi ja seisundeid, mil eraldatus on lausa vajalik tingimus. Millal siis peaksime olema täielikus eraldatuses? Kõigepealt siis, kui tekivad raskused või küpseb kriis. Kas siis ei meeldi töö või on tervisega midagi lahti. Aga miks peaks siis jääma oma probleemidega üksi? Inimesed võiksid ju ometi aidata, mõtteid kõrvale juhtida… Õige küll, ometi tuleb otsus vaid iseendal vastu võtta. Selleks on aga vaja kõik korralikult läbi mõelda ning end vastavale lainele häälestada.
Seda saab aga vaid täielikus üksinduses viibides teha. Vaid nii õnnestub kaaluda kõiki poolt- ja vastuargumente, selgusele jõuda emotsioonides, tundmata seejuures survet, mida teised inimesed tahes-tahtmata tekitavad.

Kasuks tuleb teadmine, et oma isiklike murede teadvustamiseks sobivad kõige enam hommikused tunnid, näiteks, kui kõnnid osa teest tööle jala. Õhtul aga tekitab selline eneseuuring vaid unetust.

Kui oled väga ärritunud, tuleb mõneks ajaks endaga kahekesi jääda. Ja polegi tähtis, kes on selle negatiivse tunde sinus esile kutsunud. Emotsioonidel on kombeks levida. Me otsekui nakatame nendega inimesi enda ümber. Pealegi on üsna keeruline teiste seas viibides hingelist tasakaalu saavutada. Sa teed näo, et kõik on korras ja samas ärritud veelgi enam. Lõpuks valad selle kõik välja ja tüli ongi käes.

Statistika väidab, et abielumehed elavad 10 aastat kauem kui üksikud. Naiste juures sellist nähtust täheldatud ei ole. Ning enamus pika elueaga naisi pole üldse abielus olnudki. Nii selgub, et erinevad ühiselu aspektid tekitavad naistes tugevaid emotsioone, mis on lausa tervisele ohtlikud. Seega tuleks meil närvisüsteemi heaolu silmas pidades laskuda aeg-ajalt üksindusse, täpsemalt, eralduda isegi oma armastatud partnerist.

Kas tahaksid ehk joogaga tegeleda? Täielik keha lõdvestumine, puhkus mõtetest ja ümbritsevast tegelikkusest… Sellist seisundit on võimalik saavutada lõpetades enesekontrolli ning oma käitumise jälgimise. Kuni oleme inimestest ümbritsetud, on seda kõike praktiliselt võimatu teha. Niikuinii muretseme alateadvuslikul tasandil: „Mida teised küll minust mõtlevad?“ Jah, on olemas spetsiaalsed harjutused, mis võimaldavad kõigest eemalduda, viibides samal ajal kollektiivis.

Kujuta näiteks ette, et sinu ja sinu kolleegide vahel on liikuv sein paksust mattklaasist. Sa saad mõtteis selle seina täiesti kinni lükata ning sa ei kuule enam midagi. Samal ajal korralda endale väikene lõdvestav seanss. Samas oleks ikkagi parem, kui eraldatus oleks tõeline — isegi 3 minutit sellist rahu annavad positiivsuse laengu ja kaotavad väsimuse. Ja ka kolleegid ei pea mõistatama, miks sa küll ometi ühte punkti vahid, näol õnnis ilme.

Lõpuks on oma suhtlemist piirav inimene võimeline suurteks saavutusteks. Eraldatus on loomingulise energia ja enesearendamise tugevaks stiimuliks. Ning kasuks tuleb nii vabatahtlik kui ka pealesunnitud üksiolek. Näiteks oled sa sattunud konflikti lähedastega. Sa tahaksid millestki rääkida, naerda, minna kuhugi või leida intiimsust, ja mitte kedagi ei ole ümberringi. Alguses tekitab see agressiivsust, seejärel tuleb solvumistunne, tuju läheb nulli ja sind haarab teatav apaatia. Siis aga ütled endale: „Kõik! Aitab! Midagi on vaja ette võtta!“ — ning vaatad kõigepealt kriitiliselt üle enda käitumise, kogud jõudu, et muutuda, ja leiadki kujunenud olukorrast väljapääsu.

Eraldatus tuleb kasuks vaid siis, kui sa suhtud sellesse teadlikult, valid selle vabatahtlikult ning kehtestad sellele täpsed raamid, sealhulgas ka ajalised.

Karm üksindus…

Üksindus on suhtlemise puudus ning sellega seotud meeleolu langus. Kuid nii on see vaid alguses. Kui eemaldumine inimestest kestab pikka aega (nii kaua, et inimene ise hakkab seda probleemina tunnetama), siis tavaline halb tuju läheb üle ängistuseks ja depressiooniks. End üksikuna tundvat inimest on isegi rahva hulgas lihtne ära tunda: ta suunurgad on allapoole, kortsud on teravamalt esile tungimas, nägu on kahvatu ja selg kühmus. Mida üksildasemana inimene end tunneb, seda vähem suudab ta vastu panna infektsioonidele, seda suurem on kõige erinevamate krooniliste haiguste, sealhulgas südame-veresoonkonna haiguste, arenemise risk. Arvatakse, et isegi onkoloogilised haigestumised on seotud üksindusest tingitud emotsioonidega — väljapääsmatuse tunde, solvumise ja süütundega.

Tahad suhelda, klõpsa hiirele

Näib ju kummaline rääkida üksindusest, kui on võimalik suhelda kellega tahes ja millal tahes. Tegelikult esimesel 3-4 kuul tunneb inimene rahuldust sellisest arvutis suhtlemisest, tekib täiusliku elu tunne. Edasi tulevad aga väsimus ning teatav pettumus. Need, kes otsivad internetist vanu sõpru, et teada saada, kuidas neil läinud on, ei ela seda nii väga üle. Kuid inimestel, kes on endale eesmärgiks seadnud nimelt üksindusest pääseda, hakkab veelgi halvem. Ühelt poolt saadakse aru, et selline suhtlemine on vaid suhtluse surrogaat, teisalt aga tekib sõltuvus: midagi muud ju niikuinii pole teha.

Televisioongi teeb omalt poolt kõik, et päästa inimesi üksindusest, kusjuures ilma erilise eduta. Tõsielusaated, suhtlemine saatejuhtidega otse eetris, kaadritagune naer seriaalides — see kõik annab vaid hetkelise kohaloleku tunde — tunde, et sa suhtled.

Kuigi seisame loomariigi kõrgeimal astmel, kuulume me ju ikkagi sinna. See aga tähendab, et endaga ja loodusega harmoonias olemiseks ei piisa meile virtuaalsest suhtlemisest.

Kui palju me ka ei klõpsutaks hiirega, tunneme end ikkagi halvasti ja üksikuna. Me vajame elusaid inimesi enda ümber, et vaadata neile silma, tunnetada nende intonatsiooni, lõhna, näha žeste, puudutada neid…

Seega, nautinud täiel rinnal üksindust ning saanud sellest kõik mis vaja, tuleb hakata uuesti suhtlema ning reaalses maailmas suhteid looma.
Vaid lähedaste ja mitte nii lähedaste inimeste seltsis võime end tunda täiesti õnnelikuna.

Millega võiks kahekesi jääda?

On asju, mis aitavad meil toime tulla üksindusega või… nautida üksinda olemist pikkadel õhtutel.

Raamat. Võib ju valida mingi suvalise raamatu umbkaudse pealkirjaga „Kuidas 10 päeva jooksul üksindusest lahti saada“. Ilmselt on aga siiski parem valik Dale Carnegie: „Kuidas võita sõpru ja mõjustada inimesi“. On raske vastu vaielda tõsiasjale, et meile kõigile meeldib näha naeratavaid nägusid ja endast rääkida. Värskenda oma mälus suhtlemise lihtsaid reegleid. Ära piirdu praktiliste juhenditega ja ära loe väga sageli Marquezi raamatut „Sada aastat üksildust“. See on raamatut, mis räägib sellest, kuidas igaüks meist — pole tähtis, kui paljude inimestega ta tegelikult ümbritsetud on — jääb üksi koos oma eluga, mineviku ja tulevikuga.

DVD-mängija. Ütle otsustav ei televiisorile, sest see raiskab nii palju aega sinu kallihinnalisest elust. Samas ei maksa keelduda heast filmist. On täiesti võimalik leida sobiv lugu vastavalt oma tujudele.

Küpsetusvormid. Igat sorti koogivormid lausa kutsuvad valmistama šedöövreid. Lisa küpsetistesse vaniljet ja nelki ning juba mõne aja pärast valitseb sinu köögis võrratu peoatmosfäär. Ja seda iseenda, kallikese jaoks. Kodused küpsetised parandavad meeleolu ja kaotavad kurbuse.