Ostlemine on naisel veres
Ja muidugi, milline rõõm — mul on jälle midagi uut selga panna ning ei jõua ära oodata, millal uusi asju kanda saan. Olen rahulolev ning heas tujus. Taas üks korda läinud päev.
Ilmselt oled sinagi vahel mõelnud, et kas pole veider — ükskõik, kui pahas tujus oled või kui hajevil su mõtted ka poleks, siis poest millegagi tagasi tulles on sul tunne hoopis parem ja tuju rõõmsam. Nagu väikene laps rõõmustab uue lelu üle, oled sina rahulolev, sest oled soetanud endale midagi uut garderoobi või koju, uue elektroonikaseadme või täiendanud oma spordivarustust.
Rõõm aga üldjuhul kaua ei kesta ja lõpeb siis, kui uued kingad on juba sisse kantud või uuelt lameekraanilt on esimene film vaadatud. Siis on see uus juba osa argipäevast ning varsti on taas uued soovid ja põhjus jälle šoppama minna päevakorral.
Olen üldiselt praktiline ostleja. Poes käin siis, kui selleks vajadus on: uut kleiti mõneks pidulikuks ürituseks või hooaja vahetudes midagi talvisesse garderoobi või suve saabudes uusi suvekingi. Ja kui ongi vajadus poodi minna, siis lähen parema meelega üksi, sest ei pea kellestki sõltuma ja kellegi proovikabiini ukse taga ootama. Mis puutub kellegi arvamusse, siis vahel on küll tunne, et tahaks, et keegi mulle nõu annaks, samas leian, et olen piisavalt kindel oma valikutes ja suudan ise otsustada, mida jätta, mida võtta.
Osturalli ajal jään ma pigem koju kui tõttan tuhandete inimestega võidu ostlema. Eelistan pigem ainulaadsust kui masstoodangut, mida Hullude Päevade ajal müüki paisatakse. Samuti ei jää ma vaesemaks sellest, kui hunnikut tualettpaberit üldise ostuhulluse ajal siit ja sealt kokku ei jõua krabada. Pigem maksan veidi rohkem, et saaks rahus enda ostud sooritatud.
Praktilise ostleja miinuseks kogu selle šoppamise protsessi juures aga on teada-tuntud tõde: kui sul raha on ja tead, mida kindlalt tahad, siis enamasti on sul raskusi selle õige leidmisega. Ja võib-olla isegi lepid suures stressis hoopis variandiga, mis tundub ka enam-vähem, aga sisimas tead, et tegelikult pole see “see”. Tegu on lihtsalt tootega, mis täidab oma funktsiooni, aga ta ei pane sind nii õnnest kiirgama nagu mõni teine kleit, mis sulle hullupööra meeldib ja mille peale tekib äratundmisrõõm — see kleit on sulle loodud!
Kui aga käes kuu lõpp ja parajasti raha vähe, siis jääb millegipärast sulle tihtipeale silma päris mitu asja, mida väga tahaks, aga siis pole ju finantsi, reaalselt mõeldes ehk ka vajadust. Muidugi on neidki, kes sellisel juhul endale midagi ei keela ja krediitkaardi rahakoti vahelt välja libistavad. Kuigi masu ajal ollakse ehk ettevaatlikum ning käiakse rahaga arukamalt ringi. Kuid veel mõned aastad tagasi, kui pangad ise krediitkaarte inimestele koju saatsid, oli ju kerge krediiti kasutada. Varem või hiljem tuleb aga ka krediitkaardi võlg tagasi maksta ning parem on siiski elada hetkes ning enda võimalustele vastavalt.
Kui aga kõigil oleks piisavalt raha, mida iga kuu vabalt ja hingepiinadeta ostlemisele kulutada, oleks meil kõigil kogu aeg rõõmus meel ning nägu naerul — kui rääkida hetkeemotsioonidest. Iga kord, kui meid vaevaks mure või stress, läheksime poodidesse šoppama, soetaksime midagi ilusat ja jälle oleks tuju parem ning igasugused halvad mõtted mõneks ajaks ununenud.
Ja see ei kehti ainult naiste kohta. Mehed küll tihti väidavad, et nendele poodides käia ei meeldi, aga tõde on tegelikult see, et kui nad endale midagi uut garderoobi soetavad või oma spordivarustuse välja vahetavad või veel parem — uue auto omanikuks saaavad — peegeldub rahulolu nende näolt kaugele.
Kui on võimalus endale soetada midagi, mida hing ihaldab, siis oleme õnnelikud. Millest see küll tuleb, sest lõppude lõpuks pole ju tähtis materiaalne vara ja palju kraami, mis meid ümbritseb, vaid meie isiksus ja teod. Ei tea, kas keegi oskabki seda põhjendada.
Aga arvestades ostlemisest saadud fiilingut, siis ehk peaks arstid hoopis antidepressantide asemel määrama ostuteraapiat.
