Persoon: saame tuttavaks — kes on disainer Kirill Safonov?

 (3)
Persoon: saame tuttavaks — kes on disainer Kirill Safonov?
Marin Sild, 101 ideed

Moedisainer Kirill Safonovi nõela alt ei välju kunagi midagi tavapärast, igal aastal ootavad kirglikud fännid tema ekstravagantseid kollektsioone ja Tallinna moenädalal on Kirilli show ikka üks tõmbenumbreid: värvikas, julge, põnevate kangaste ja käsitöömahukate detailidega … Tema loomingut kandes on võimatu märkamatuks jääda.

Kirill vabandab, paneb nõelale niidi taha ja asub kohe, kui oleme end tema kesklinna ateljees jutuajamiseks sisse seadnud, lopsakat rosetti tikkima: „Mul tuleb varsti klient, pean töö ära lõpetama, mul on hullumaja …”

Noormees näeb õmblustööga igati šikk ja mitte just tavapärane välja.

Kleitide õmblemisest jääb ikka kangatükke üle ja Kirill ei viska kunagi midagi prügikasti, vaid kujundab neist põnevaid aksessuaare. Selline säästlik hoiak viis ta mõne aasta eest koostööni ReUse Republicuga.

Imelisi kraesid ja aksessuaare õmbleb ja tikib moedisainer isiklikult, sest õige tundega meistritöö oskab ta valmis teha ainult ise ega luba seda teistele. Kirill tunnistab, et see võtab palju aega, aga tasuks on rõõm tehtust ja tulemus, mis väärib pühendumust. „Minu töö on ausalt öeldes pigem nauding,” tunnistab ta.

Kus sa joonistama ja õmblema õppisid? Millal tundsid, et tahad moedisaineriks saada?

Joonistama hakkasin juba lasteaias, ma ei ole isegi sellele mõelnud, miks ma joonistan. Käisin ka kunstikoolides, lapsena Mustamäel elades kunsti huvikoolis ja hiljem Sally Stuudios. Annely Köster oli seal minu õpetaja ja see oli tõesti põnev. Õmblema õppisin iseseisvalt kolmeteistaastaselt. Otsustasin tekstiilidisaini õppida, aga kangastest ei teadnud ma tollal midagi. Tundisin, et moega tegeledes võiks see kõvasti kasuks tulla. Mulle pakuti võimalust Venemaale õppima minna ja käisin mõnda aega Peterburi Tehnika- ja Disainiülikoolis, aga see oli väga konservatiivne kool ja olin vähem kui aastaga Eestis tagasi ning astusin EKAsse. Tekstiili õppimine oli suureks plussiks, alles praegu hakkavad Eesti moedisainerid kangaste valdkonnas katsetama ja teevad koostööd tekstiilikunstnikega. Minul aga on see oskus juba kunstiakadeemiast käes, suudan ise kangaid kavandada ja trükkida, tunnen hästi tehnoloogiat. Õppejõud Piret Valk andis mulle kooli ajal hästi palju, siis ma ei osanud seda veel hinnata nii kõrgelt kui nüüd. Kunstiakadeemias õppides osalesin igal aastal ERKI moe-show’del, minu jaoks oli väga tähtis näidata kaks korda aastas uusi kollektsioone ja need ei olnud kunagi ostetud kangastest.

Miks sa rõivaste detaile ja aksessuaare ise tikid?

Mul on tegelikult päris raske teistele seletada, mida ma tahan, ja Eestist on ka raske leida kedagi, kes oskaks asju teha nii, nagu mina tahan. Võib-olla on olemas vanemad prouad, kes oskavad tikkida ja kellel selleks aega jagub, aga nemad teevad ikkagi natuke teistmoodi ja vana kooliga. Mina soovin, et oleks moodne aksessuaar. Palju leiab meistreid, kes oskavad sirgeid õmblusi teha, aga ei tea midagi moest ega kunstist, õmblejaid on ju palju, aga disainereid üksikuid. Inimene, kellele rõivad mõeldud on, näeb ja tunneb erinevuse ära.

Mulle meeldib väga käsitööga tegeleda, see pakub suurt naudingut. Võtan endale selleks paar vaba päeva, tihti nädalavahetusel, ja siis ma ei suhtle klientidega. Minu jaoks on see suur luksus. Mulle meeldib, kui toode on asümmeetriline või sellel on mõni kiiks juures. Tihti on minu tehtud rõivad hästi erinevad ja masstooteid minu juurde ju otsima ei tulda.

Mis sind inspireerib?

Praegune mood on hästi huvitav, aga see on ka väga kommertslik. Minu jaoks on mood pigem kunst. Põhiliselt ma vaatan ajalooraamatuid, need on hästi põnevad. Viimasel ajal ongi see ainuke inspiratsiooniallikas. Tänavamoega on mind kahjuks raske üllatada. Mind inspireerivad inimesed, kes ei ole trendiga kaasa läinud, kes ei kanna moebrände, need, kes otsivad ja kombineerivad. Isiksused. Huvitavad ideed sünnivad tihti just noortel disaineritel ja kunstnikel, kes palju eksperimenteerivad ega mõtle kommertsi peale.

Mis on moedisainis kõige põnevam?

Kõige toredam on kollektsiooni näidata. Siis pärast rahulikult mõtlen järele, et mida ma näitasin ja mida ma tahtsin sellega öelda. Ma ei ole ratsionaalne disainer, kes kõigepealt mõtleb, mida ta teeb. Kasutan enda emotsiooni ja teen seda, mis mulle meeldib. Ma ei taha teha tavalist show’d, mulle meeldib, kui inimesed saavad sellest tugeva emotsiooni nagu kunstist ja see paneb mõtlema.

Pärast siis hakkan ka ise mõtlema, et issand, mida ma nüüd näitasin teistele … Kuidas nad hakkavad seda hindama, kas kritiseerima või mitte? See on põnev ja minu jaoks huvitav. Väga huvitav on ka tööprotsess, see, kuidas ma midagi teen või midagi otsin, kuidas ma kangaid leian, kuidas ma neid omavahel kombineerin ja lõikega töötan. Kollektsiooni tegemisel pead mõtlema, kes seda kannab või ei kannagi keegi ja sa paned selle lihtsalt muuseumisse rippuma. Viimasel ajal teen ikkagi selliseid kollektsioone, mida inimesed kanda saavad.

Elad sa oma tööst ära või on see rohkem hobi?

Elan oma tööst, minu arust on see kõige tähtsam. Kui sa oled kunstnik, siis pead sellega ka leiba teenima. Mul on tõesti kahju, et paljud lähevad moodi või tekstiili õppima, aga ei tunne seda absoluutselt, ja pärast ka ei naudi oma tööd. Pigem tuleks kohe ära lõpetada tegelemine asjaga, mis sulle ei sobi, aga kui oled tõesti kindel, et tegemist on sinu erialaga, siis pead sellega ka tegelema.

Alates möödunud suvest teen koostööd Iris Janvieri salongiga, neile kavandan väikese kollektsiooni ja selle müügiga tegelevad nad ise. Mulle selline koostöö meeldib ja on palju lihtsam. Loomulikult mõtlen Irisile kollektsiooni tehes, mis oleks salongis müüdav ja nende seisukohalt äriliselt mõttekas. Tihti on selline lahendus mugavam ka inimestele, kes ei pea disaineriga otse kokku puutuma. Paljudel on ju ka oma stereotüübid ja hirmud, et disainerid on „kapriissed” ja nendega on päris raske …

Palju sa endale asju õmbled?

Viimasel ajal hakkasin õmblema, sest praegu ma saan seda endale lubada. Tihti on nii kiire, et ainult töötad. Lõpuks tekib ikkagi selline küsimus, et sa oled ju disainer ja pead ennast kuidagi teistmoodi presenteerima. Mõnikord välimus mõjutab väga. Kunstnikele võib tunduda, et nende sisemaailm on rikkam ja olulisem kui nende välimus. See pole siiski õige ja kui sa oled kunstnik, siis tuleks end ka positsioneerida kunstnikuna ja näidata inimestele, et sa pole pangatööline.

Oled rahvuselt venelane, kuidas see sind mõjutab? Inspireerib sind Venemaa?

Vene rahvas ja kultuur on hästi emotsionaalsed. Kui eestlased hoiavad kõik endas, siis venelased näitavad ikka kõik välja, mis neil sees on. Seepärast jagub palju värvi ja muud. Samal ajal on venelastel tihti hästi dramaatilised elud, kuna nad ei oska asju endas hoida.

Praegused venelased on muidugi hoopis teistsugused kui need, kes sada aastat tagasi elasid. Pärast revolutsiooni on venelaste mentaliteet palju muutunud. Üldiselt sarnanevad Eestis elavad venelased rohkem Peterburi venelastega, Moskva inimesed on teistsugused. Mina saan tihti aru, kes on kust pärit.

Mind inspireerib Venemaa vana pool, mitte see, mis seal praegu toimub, vaid kunagine vanaaegne elu. Mulle meeldivad need suured pered, eluviis enne revolutsiooni, ühiskondlikud suhted. Venemaa ladvik oli ju pööraselt rikas. Naljakas, kuidas jõukad inimesed selles ühiskonnas ei tundnud, et revolutsioon tuleb, ei mõistnud, kuidas inimesed nende ümber elavad. See oli ikka täiesti hull rikkus keset ümbritsevat vaesust ja selline hullus mind tõesti inspireerib. Täiesti kitšilik sellises taustas.

Kes on sinu kliendid?

Minu jaoks on tähtis, et inimene usaldaks mind, seda, mida ma teen. Mõnikord ma ei võta tellimust vastu ja vabandan, kui inimene tuleb ja hakkab mulle midagi dikteerima. Ma lihtsalt kujutan ette, et ma ise ei taha pärast sellise töö tulemust näha ja niiviisi ei tule midagi head välja. Enamasti minu ateljeesse siiski ei satu inimesed tänavalt, vaid need, kes teavad, mis stiilis ma töötan, kes käivad mu kollektsioone vaatamas ja tahavad minu loomingut kanda. Töötan oma klientidega hoolikalt nagu arst patsientidega, sest peab ära tundma, mis neile meeldib. Nii on mul ka endal pärast põnev. Teen üldjuhul aastas kaks kollektsiooni: ühe suurema show-kollektsiooni ning teise väiksema ja kommertslikuma eraklientidele. Mõtlen vahel ka sellele, miks inimesed üldse ostavad disaini. Nad ostavad tegelikult sinu loomingut, sinu lugu. See ei kõla just ilusti, aga mingis mõttes nad tahavad ennast sinu nimega positsioneerida. Seetõttu pead alati mõtlema sellele, miks inimesed peaksid sinu loomingut ostma, mis kaasneb sinu nimega, mis on oluline.

























Lahedaid sisustusideid ja isetegemisnippe leiad ajakirjast 101 ideed!