Kuid ei taha ka oma mehest lahku minna, ei teagi, mis meid veel koos hoiab… aga ega ma sellest suhtest ei tahtnud siin rääkida ja seda arutada.

Sünnipäeval, nagu ikka, olid võistlused, palju tantsu, nalja ja alkoholi. Määravaks ei saanud muidugi alkohol, vaid see, et Ta on mulle ennegi silma jäänud. Olime varemgi kokku puutunud ühisolengutel.

Ta oli peol koos elukaaslasega, aga tean ka, et nende suhe pole just kõige roosilisem.

Seega, kui oli juba pime, jäime Temaga mingi hetk kahekesi, seltskonnast eemal… ja siis me suudlesime. See oli Talle muidugi üllatus, sest mina alustasin suudlust… Tema kaaslane oli kõigest mõnekümne meetri kaugusel, aga kuna oli pime, ei näinud meid keegi.

Läksime tagasi seltskonna juurde. Pidu kulges omasoodu, meie pilgud kohtusid, kuid pidime olema diskreetsed… Varsti läks Tema kaaslane magama. Meid oli peolaua taha vähe järele jäänud, kell oli juba päris palju. Ühel momendil me mõlemad „kadusime“. Enne Temaga kokku leppides, et mina lähen jalutama ja Tema tuleb mulle natukese aja pärast järele…

Ta tuligi. Eriti kaugele me jalutada ei jõudnud… suudlesime, vägagi kirglikult. Ei teagi, millal ma oma mehega niimoodi suudlesin.. Igatahes see tunne oli väga hea…

Ja siis juhtus see, mida mina ega ka Tema ei oodanud… Me seksisime! Tol päeval oli palju vihma sadanud ja sadas ka öösel vahelduva eduga. Me olime suure puu all, kuhu Ta laotas oma särgi, ja me olime seal… Puulehtedelt kukkus õrnu vihmapiisku meie kehadele ja juustesse… See kõik oli lihtsalt nii romantiline, kuid samas nii metsik.
Pärast seda olime lihtsalt teineteise kaisus…

Leppisime kokku, et „saabume“ peolaua taha erinevatel aegadel, et keegi midagi ei kahtlustaks.
Istusime edasi ja pidutsesime. Hoidsime salaja teineteisel käest kinni, sest vahel õnnestus istuda ka kõrvuti… Varsti oli kell nii palju, et hakkasin end koju sättima.

Oli hommik, päikegi tõusis… ja linnud laulsid…

Me suudlesime ja kallistasime hüvastijätuks.

Kuigi Ta tahtis tegelikult, et jääksin kauemaks, aga mõtlesin, et hommikul pole ju enam nii ilus — tema elukaaslane ju ka ikkagi seal. Ja selline lähedus, mis meie vahel öösel oli, oleks välistatud.

Pärast seda pidu pole ma Teda näinud, me pole ka ühendust võtnud teineteisega. Kuid me mõlemad teame, et varem või hiljem kohtume taas…

Ma tean, et paljud mõistavad mind hukka sellise teo pärast. Aga see kõik oli nii ilus. Ja tean ka seda, et peol toimunu jääb meie vahele.

Elu läheb edasi. Kindlasti paljud mõtlevad, kuidas ma selle mõttega elada saan — lihtsalt saan. Minu ja mehe vahel pole ammu enam mingit kirge, st minul tema vastu pole, temal minu vastu on küll. Aga lahku ka ei oska minna…

See lugu on minu jaoks ilus. Ju ma vajasin lähedust, hoolitsust, kirge… Ja seda ma ka sain sel ööl. Ma ei kahetse, sest elu on liiga lühike. Elus tuleb kahtseda seda, mis on tegemata jäänud, mitte seda, mis tehtud.

_______________

August toob kaasa pimedamad suveööd. Möödas on kaks mõnusat suvekuud ning kindlasti juhtus sel ajal miskit, mida tahad endast välja öelda, teistega jagada. Pane kirja huvitav, kirglik või lihtsalt naljaks lugu teemal SUME SUVEÖÖ ja saada meile. Järgneva kolme nädala jooksul loosime igal nädalal kõigi jutu saatnute vahel välja Maybelline´i meigikomplekti.

Suvejutu-konkursist loe lähemalt SIIT.