Tallinn Fashion Week: reedeõhtune moepidu tõi publikuni huvitavad ja sõnatuksvõtvad kollektsioonid
Tallinn Fashion Week on Eesti moe suursündmus, mille raames on kohalikel disaineritel võimalus oma loomingut asjatundlikule publikule näidata. Eile said külastajad imetleda nii Raivo Holmi, Maire Vaidma, Iris Janvieri, Kaidi Kuuri kollektsioone kui nautida ka suurt MOOD 100 moešõud.
Mis täna Tallinn Fashion Weeki raames toimub? Infot leiad siit!
Vaata kindlasti ka galeriid:
MOOD 100 tõi täissaali ees lavale midagi täiesti enneolematut ja kordumatut. Asi polegi nii palju osalenud disainerite rohkuses või ambitsioonis ühe etendusega kokku võtta sada aastat muudatusi disainis – palju olulisem on see, et etendus kui tervik töötas laitmatult ja sai endale püstitatud eesmärkidega rohkemgi kui hakkama. Eraldi esile tõsta tuleb Mark Raidpere töö videokunstnikuna, kes pidi iga kümnendi kohta leidma äratuntava motiivi, mis annaks väga napi aja ja vahenditega edasi ajastu essentsi – ja see õnnestus hiilgavalt. Sinna juurde oli kunstnik lisanud veel ka teatud annuse melanhooliat, igatsust kadunud aegade järgi, aga ka huumorit ja eneseirooniat. Mida kõike pole “moe pärast” tehtud? Nööritud ennast iga päev korsettidesse, joonistatud sukkade puudumisel jooni säärele, ehitud end haaknõeladega ja paigaldatud õlakuid. Ka MOOD 100 etendusel üles astunud moedisainerid, kellel oli palutud üks kümnend oma loomingukeelde tõlkida, tegid seda moe pärast – aga lugupidavamas mõttes. See oli kummardus nii juba kadunud kui ka tulevastele põlvedele, märk mida mäletatakse veel kaua.
Vilve Unt, etenduse idee autor ja eestvedaja, oli sajandi loosirattast tõmmanud piletiks aasta 1914, mil EKA Tallinnas asutati ja mõjusa avanguna astus lavale halastajaõde, justkui hoiatades eesseisva 1. Maailmasõja eest.
Kalle Aasamäe 1920ndad olid samuti sõjakad, kuid talle omase väikese vimkaga – kodumaiste sõdurite asemel olid laval hoopiski samuraid.
Marit Ahven nägi 1930ndaid üllatavalt minimalistlikuna, kuid kollektsiooni lõpetuseks lavale tulnud filmidiiva andis siiski selle oodatud ja tuttava nüansi, mille järgi kolmekümnendaid põhiliselt mäletatakse.
Anu Samarüütel-Longi 1940ndad on vastukaaluks sajandi vast kõige raskemale kümnendile helged, kerged ja unenäolised.
Gea Prometi viiekümnendates kõige meeldejäävamaks oli kahepoolsest peentepinguga kangast kimono, peeneid vihjeid ja jaapani motiive võib siit välja lugeda veelgi.
Kai Saar meenutab kuuekümnendaid kui minide võidukäigu kümnendit, mustvalged geomeetriamustritega kleidid on efektsed ja ajastutruud.
Jaana Varkki 1970ndad on merehõngulised, tuues vaataja ette mustvalged mõnede efektsete detailidega kleidid, mille hulgas ka seitsmekümnendate “leiutis” - maksikleit.
Anu Lensment on 1980ndatest valinud mässumeelsema poole, punkkiivrid ja tagid lisavad vajaliku annuse ülbust ning tervik saab ajastu vaimu kandjana väga veenev.
Anu Ojavee 1990ndad viivad tagasi esimeste arvutimängude maailma, pikslilised mustrid meenutavad tetriseklotse ja lõikedki loovad mängulise meeleolu.
Eike Einamaa “nullindad” lõpetavad etenduse läigete ja pinnatöötluste paraadiga, peaehteks valitud paeltest ehted lisasid dramaatilist vaatemängulisust.
