… pakutav molekulaargastronoomiline kõhutäide annab midagi enamat kui soust-kartul.

See on emotsioon, nauding, elamus.

Me ei söö noa ja kahvliga, vaid mõistuse ja tunnetega. Söömine on keeruline psühholoogiline protsess, millesse on haaratud inimene tervikuna — alates aju mandeltuumast ja lõpetades mälestustega eilsest päevast.

Teise maailmasõja järel sai söömisest 20. sajandi hirmsaim painaja. Sõda lõppes, ent toiduterroril lõppu ei paista. Läheb hoopis hullemaks, sest üle- ja alakaalulisi söömishaigeid tuleb aina juurde. Iga päevaga lisandub ka produkte ja nippe, kuidas jubeda pahe tagajärgedega võidelda. Dieedipäevikud ja murujoogid, kalorivaba liha, suhkruvabad koogid, ürghelbed ja rasvalahustajad!

Arvestades, kui palju maitsvaid vilju on jumal puu otsa ja maa alla loonud, ei saanud ta söömist küll inimese piinamiseks, vaid ikka nautimiseks luua. Dieeditööstus on jumaliku rõõmu meilt röövinud, asendades selle tohutu stressiga.

Äsja tulid Cincinnati ülikooli teadlased välja uurimistulemustega, et toidu nautimine alandab stressi taset. “Väike kogus nauditavat toitu alandab stressitaset,” täpsustas teadur Yvonne Ulrich-Lai.

Katsed laborirottidega näitasid (kõige eest, mis käitumise kohta on välja uurinud, võlgneb inimkond tänu rottidele), et rotid, kes said kaks korda päevas meelepärast toitu, olid rõõmsameelsemad, uudishimulikumad ja maailmale avatumad kui nende kasinuses hoitud liigikaaslased. Suhtes partneriga olid nad heatahtlikumad ning seksuaalses plaanis vallatumad. Teine grupp rotte sai põhimõtteliselt samu toitaineid, ent need juhiti maitsmiselunditest mööda, otse makku. Sel seltskonnal oli küll kõht täis, kuid elulustist jäi neil kõvasti puudu.

Maitsmismeel on see, mis stressitaset reguleerib. Inimesed lähevad paksuks seetõttu, et nad kugistavad suurtes kogustes halba toitu, unustades selle juures mõnuleda.Lähemalt loe Eesti Ekspressist