Kuid talvejopp tal on. Inglismaalt ostetud, lipuga tasku seljal ja puha. Käega katsudes meenutab see ehtsat jopet, kapuuts käib trukkidega ja kõhu all on lukk. Jah, chihuahua vajab sooja. Isegi kui ta ühtegi sammu lumes ei peaks tegema.

Muide, see koertele õmblemise-jutt pole päris tõsi. Sest Tiina Talumehe stuudios on siiski valminud ka kaks koerte pulmas kantud eset: loor ja kikilips.

Kuid see kirjeldatud karvakera on osa Tiina stuudiost siiski. Juba seetõttu, et plaan selline kutsikas eneselegi soetada sai alguse ühest Tiina kliendist. Nüüd on Tiina ja Rocky kõikjal koos, olgu koosolekud või tavaline tööpäev. Ja nii juba pea poolteist aastat.

* * *

On küünlapäev. Vabariigi aastapäeva piduliku vastuvõtuni on aega kolm nädalat. Kuid juba üksteist aastat suurejoonelisi moeetendusi pakkuvas stuudios on rahulik. Sadu meetreid kallist kangast seisab riiulitel ja mõned sügisesest “Rojo Negro” kollektsioonist veel müümata kleidid ripuvad stangedel reas. Õmblusmasinate surinaga vaheldumisi kostab tasast jutuvada.

Tegelikult on kümmekond presidendi vastuvõtule mõeldud rüüd hiigelsuurel laual juba lahtigi lõigatud. Käivad usinad proovid ja katsetused. Ning kõiki kleite polegi veel alustatud, on vaid idee ja soovid. Kuid Tiina sõnul on veel pisut aega ka. Sest ühe kleidi tegemiseks kulub koos selga proovimistega kokku umbes 40 töötundi ja tsirka nädala jagu päevi.

Küsimusele, kui palju kleite Talumehe stuudiost sel aastal vastuvõtule läheb, vastab Tiina mitte looja vaid ettevõtjana: “Tegelikult ei loe ma kunagi otseselt kleite. Oluline on hoopis see, kui palju on tüdrukutel tööd kokku. Igale neist peab korraga jaguma kolm-neli eset — kleite, särke, pluuse jmt. Ning veebruaris teeme me ka selliseid õhtukleite, mis aastapäevaballile ei jõuagi — on ju ka teisi vastuvõtte,” tõdeb Tiina.

Hea maitse on olemas, ärge vaielge!

Presidendi vastuvõtule läheb pea igal aastal teadaolevalt vähemalt üks Tiina Talumehe loodud kleit. Siiri Oviiri kantuna. Ka sel aastal. Milline nüüd, on loomulikult publikule saladuseks. Kuid see polegi teema. Küsimus on hoopis publiku reaktsioonides.
Uudistest on ju läbi jooksnud vastuvõtu (uutmoodi) kajastamine ja külaliste kleitide arvutamine. Moeloojana peab Tiina presidendiproua ettepanekut õigeks. Sest tualettide materdamine mõjutab otseselt ka tema tööd.

“Kriitikatulv on maha matnud palju häid ideid. Kutsutud on kartlikuks muutunud, sest avalik arvustamine on ju solvav. Eriti sellisel päeval ja sellisel peol,” tõdeb Tiina. Samas on avalik tähelepanu ja jäädvustused olulised ka talle enesele — nii saab tema looming nähtavaks. Kuid on veel üks külg — maitsekus ja sobivus. Jah, öeldaks küll, et maitse üle ei vaielda. Kui kokkuvõtteks tsiteerib Tiina kooli arhitektuuriklassis Mart Kalmi poolt öeldud õpetussõnu: “Hea maitse on olemas küll, ärge vaielge!”

Tiinale on hea maitse oluline ja ta julgeb öelda kliendilegi, kui üks või teine pakutud tegumood või lisand kohe kuidagi ei sobi. Ka viimastel aastatel suisa moeks saanud taaskasutamisel on Tiina jaoks omad maitse-reeglid.
“Mõned minu kliendid lähevad vastuvõtule tõepoolest juba mitmendat korda ning neid tualette luua on järjest keerulisem,” arutleb Tiina, lisades, et kui (üle)eelmise aasta lemmikkleiti uuendada näiteks heegeldustega, suurte ehetega, tikanditega või ka lihtsalt kaelust muutes, ongi tulemus hoopis uus.

Kleidil on hing

Ülesharutamist ja vanast kangast uue kokkuõmblemist Tiina ei poolda. Tema nii ei teegi, sest kleidil on hing. Ning rõivassegi saab suhtuda kui pärandisse.
“Mul enesel on kapis kleite, mida olen palju kordi kandnud, kuid mida kunagi ära ei anna. Viskamisest rääkimata. Kuid paar eset olen oma kapist igaveseks välja tõstnud — sest ma ei tahtnud enam neid mälestusi oma ellu,” seletab ta naeratades.

Kleitidest kõneleb Tiina üldse nii, justkui oleks need elus. Ta usub, et rõivastel on energia ja et seetõttu ei saa oma riideid väga laenata. Vähemalt mitte võõrastele. Oma õdedele (Tiinal on neid kaks — toim.) on ta vahel erandeid teinud, kuid range keeluga kellelegi edasi laenata ning kindla kokkuleppega teatud riided kunagi ka tagasi saada.

Tiina räägib pikalt oma tööst. Kirjeldab, kuidas saab kliendi esimesest telefonikõnest lõpuks maani õhtukleit. Räägib emotsioonidest ja kehakaalust, rasvavoltidest ja siinsamas stuudios, salendava peegli ees valatud pisaratest. Ja sellest, kuidas kõigil naistel (maailmas?) on ühine nõrkusehetk, mil tunnistatakse: oma kehaga on raske rahul olla.
Selle taustal on lihtne mõista, miks nimetab Tiina oma tööd enesetunde müümiseks.
“Selles niinimetatud kleididraamas mängib algusest lõpuni pearolli kandja. Tema teeb kleidi. Iga kleit on nagu jutustus, mida vestab selle kandja. Disainer müüb enesetunde, tunnetades kandja loomust, katsetades ja lõpuks pärale jõudes,” kirjeldab ta.

Mis aga saab neist stangel rippuvatest kleitidest-pluusidest-seelikutest? Neist, mis on tehtud modelli selga?
“Kõigil on ostjad olemas, kuid nad ei ole omavahel veel kohtunud,” teab Tiina.

Samal ajal tuleb moestuudiosse klient, kes laseb enesele mitut mainitud kollektsioonist pärit kleiti esitleda. Proovib ja vaagib, ning valib kolm välja. Üks neist — ilmselt see parima enestunde tekitanu — on õhtuks ostetud.