Tunneta aega läbi iseenda
Iga naine, olgu ta 25 või 50, tahab alati noorem ja veetlevam välja näha. Täiesti mõistetav ja loomulik soov. Kuid üks asi on tahta ja näha selle nimel vaeva — sportida, käia kosmeetiku juures ning jälgida oma tervist. Hoopis teine lugu on ajada teisi ja ennast hulluks kinnisideega igavesest noorusest. Tegelikult on naine täpselt nii vana, kui vanana ta ennast tunneb. Ärge siis ennast ise enne õiget aega vanemaks mõelge!
Kogu elu on ees
Esmakordselt mõtleme vanadusele ehk 25-33-aastaselt. Avastanud äkki oma näol aja jälgi, satuvad nii mõnedki naised meeleheitesse. Ja polegi tähtis, kas need jäljed on vaid mikroskoopilised kortsukesed või lihtsalt väsinud näoilme. Nende jaoks on esimene kohtumine vältimatuga, mis varem oli abstraktne mõiste „vanadus”, saanud reaalsuseks. Sellest hetkest alates hakkab naine tunnetama aega, selle kiiret ning tagasipöördumatut voolu. Terve ja tugev psüühika on täiesti võimeline selle paanikaga toime tulema ning harjuma muutustega, mida näitab meile peegel. Ainult et noorusele nii iseloomulikke rumalusi ei tuleks teha.
Olla võimalikult kaua noor — nii kõlab üks meie aja peamisi loosungeid. Ajakirjandus ja eriti televisioon suruvad meile peale kaasaegse eduka naise kuju, kes on alati värske, kaunis ja noor. Nii ühinevad meie teadvuses edu ja iga. Kui teatavast east alates oskame juba eraldada reklaaminippe reaalsusest, siis 20-aastaste tütarlaste veel nõrgukesele psüühikale mõjub see agitatsioon 100%. Neile hakkab näima, et kortsude ja tselluliidi ilmumisega langevad oluliselt šansid midagi saavutada. Ometi on see eksiarvamus!
Välimus on naise jaoks väga tähtis, kuid sugugi mitte määrav. Vaadake elule kainelt. Ärge kiirustage ilukirurgi noa alla minemisega. Mõelge enne hästi järele, kas sellised tähtsusetud asjad nagu kortsud, milliseid peale teie enda mitte keegi ei märka, tõesti segavad teid elamast. Kui need aga teid nii hirmsasti häirivad, minge kosmeetiku juurde — tema soovitab vahendeid, mis just teie eale sobivad.
Kas te seda tahate või ei, kuid te hakkate muutuma ning ainult teist endist sõltub, kas paremuse või halvemuse poole.
Naised on geneetiliselt häälestatud laste, mehe ja kodu eest hoolitsemisele. Tsivilisatsioon on teinud omad korrektiivid ning abiellumise iga veidi edasi nihutanud. Alateadvus aga ei kohane nii kiiresti. Enamiku naiste peamiseks hirmuks on üksinduse kartus, seega kartus, et ei leidu kedagi, kelle eest hoolitseda.
Paljud üksikud naised, nähes, et nende sõbrannadel on juba perekond, langevad meeleheitesse: aeg läheb, nendel pole aga veel ikka ei meest ega lapsi. Juba näevad nad vaimusilma ees oma rõõmutut vanadust, mis nooruses assotsieerub just nimelt üksindusega. Ning, et vältida nukrat perspektiivi, kiirustavad nad ülepeakaela mehele, olgu või esimesele ettejuhtuvale, rikkudes oma elu pikkadeks aastateks. Pole tarvis karta üksijäämist — kõik tuleb veel. Palju kurvem on see, kui kulutate väärtuslikku aega vale inimese peale.
Üksindus pole kõige hirmsam, mis võib elus juhtuda.
Tänapäevane elutempo on peamine stresside allikas. Noorus põleb soovist kõike jõuda, kõike järele proovida. Kuid ajades taga kahtlase väärtusega mõnusid võib hävitada oma organismi ammu enne vanaduse saabumist. Samuti võib igaveses tormamises edu järele tegelik elu jääda märkamata ja kätte saamata. Oleks kahju, kui eluõhtul äkki taipate, et tegelikult te ei jõudnudki midagi teada saada ega näha.
Vastukaaluks meie eluviisidele on mõõdukas Ida, kus pole kombeks tormata. Peamine on tundma õppida olemise ilu ja selle saladusi ning koguda tarkusi. Meie tingimustes pole loomulikult võimalik viibida pikka aega idamaise mentaliteedi endassesüüvivas tegevusetuses, ometi on meile täiesti jõukohane kasvõi vahetevahel peatuda ning lihtsalt jälgida, kuidas laulavad linnud ning kasvab rohi. Ärge arvake, et see tegevus on vaid armunute ja vanade pärusmaa — see aitab teil tunda elu täiuslikkust ning vähem mõelda sellistest asjadest nagu saabuv vanadus.
Ärge põgenege vanaduse eest, ta on niikuinii teist nobedam.
Tee keskel
Pool elu on elatud, ees ei ootagi enam teab mis pikk tee, selle eest on seljataga kõike küllaga, ka palju seda, mida poleks tahtnud… Umbes nii võiks iseloomustada keskeakriisi. Tegelikult on see normaalne seisund: teekonna keskel leidub alati põhjust maha istumiseks ja mõtlemiseks, kas te ikka liigute õiges suunas. Siin võiks ehk kasutada ka psühholoogi abi, eriti siis, kui tunnete, et teie kõhklused ja kahtlused tõukavad teid depressiooni. Peamine on mitte keskenduda oma muredele ja kahetsustele, vaid püüda sellest seisundist väljuda võimalikult väikeste kaotustega.
Keskeas inimest erutavad kõige rohkem mõtted asjatult kaotatud ajast. Kella tiksumine peegeldub hinges valuna kasutamata jäänud võimaluste pärast: ei ehitanud maja, ei kasvatanud poega suureks, ei õppinud inglise keelt selgeks ja ka elukutse sai vale valitud. Näib, et kõik elatud aastad läksid tühja. Kui aga olete jõudnud sellistele järeldustele, see tähendab mõistnud, et midagi on valesti läinud, olete siiski oma eluteel tarkust ja teadmisi kogunud. Vigade tunnistamine on aga esimene samm selle poole, et kõike muuta.
Mitte midagi ei juhtu ilmaasjata. Õnneseen on see, kes seda mõistab.
Aga kohe kuidagi ei tahaks midagi muuta! Kuigi teile selline elu ei pruugi meeldida, on kõik ikkagi harjumuspärane ja tuttav. Uuteks tegudeks ja saavutusteks pole teil lihtsalt enam jõudu, selle eest on hirm: äkki lõhute vana maha, uut ehitada aga enam ei suuda. Las parem jääda kõik nii nagu on. Kui nii, eks siis leppige sellega, mis on ning lõpetage muretsemine. Kui aga olete muutusteks valmis — tegutsege. Olete küllalt kogenud, et viia riskid miinimumini. Te teate küllalt palju, et võtta vastu õigeid otsuseid. Olete kainelt mõtlev naine ning suudate ette näha võimalikke kaotusi. Parem kahetseda seda, mis tehtud, kui seda, mis tegemata on jäänud.
Kui teie elu ei rahulda teid, muutke seda — ärge laske käest võimalust, pärast võib juba liiga hilja olla.Kui tahate olla õnnelik, siis tegutsege!
Milleks alustada kõike otsast peale, kui on jäänud nii vähe aega? Kui teid sellised mõtted häirivad, siis mõistke alustuseks, et elutee kese on üpris suhteline mõiste — pole teada, kui palju on käest lastud minna. Ja kust te võtate, et kolmekümneselt või neljakümneselt on teil juba vähe aega jäänud? Lülitage oma mõtted ümber sellele, kuidas elada järelejäänud kümnendid väärikalt — unistuste, soovide, huvi ja rõõmuga. Siis ei kao mitte ükski minut teie elus asjatult, isegi mitte siis, kui teil ei õnnestu presidendiks või Nobeli preemia kandidaadiks saada.
Elu, mis ei too rõõmu, on surmastki hullem.
Küps inimene, kes pole oma eluga rahul, muutub kergesti haavuvaks, ta on solvunud vanemate peale, kes ei aidanud tal saada selleks, kes ta oleks tahtnud olla, kolleegide peale, kes teda ei tunnusta, saatuse peale võimaluste puudumise pärast ja terve elu peale selle ebatäiuslikkuse pärast.
„Kui vaid ema oleks minus kunstniku ära tundnud ning ülemus oleks olnud tark ning mu teeneid tunnustanud, vaat siis oleks kõik olnud hoopis teisiti, nüüd aga…” Kuid just see „nüüd aga” ongi hetkel teie elu. Jätke oma solvumised, need kulutavad palju jõudu ja energiat, samas näitamata väljapääsu. Miks siis pingutada null-tulemuse nimel? Ja kui te veel ikka olete vanemate peale pahane, tähendab see, et te pole täiskasvanuks saanudki.
Hinnake seda, mida omate, elage tänasele päevale, tänasele õnnele.
Valmidus vastutada on peamine elujõulisuse näitaja. Kui inimene pole võimeline enda peale võtma „täiskasvanute” kohustusi, võib rääkida infantiilsusest. Kui te aga ausalt oma koormat kannate, pole välistatud, et teid haarab vahetevahel mure: hakkab tunduma, et midagi on tegemata jäänud, midagi on lõpetamata, ning — mis kõige hirmsam — äkki enam ei jõua (oma vanemaid kindlustada, lapsi kasvatada, karjääri teha).
Sellised sünged mõtted võivad psüühikale mõjuda — inimene muutub närviliseks. See on aga kindel samm depressiooni ning füüsilise kurnatuse suunas. Peatuge hetkeks: te ju teete kõik, mida suudate ning teie lähedased näevad ja hindavad seda. Isegi kui te mõnda asja ei jõua ega suuda, on nad ikkagi teile tänulikud armastuse ja hoole eest.
Hoolitsege enda eest, sest teie tervist ei lähe vaja mitte ainult teile, vaid ka nendele, kes teist sõltuvad — vanematele ja lastele.
Kaunis loojang
Püüdke väärikalt vastu võtta oma aastad ning elada järelejäänud aeg võimalikult hästi.
Pühendage end täielikult lastele, et nemad saaksid õnnelikult elada. Kui aga saatus on teid järglastest ilma jätnud, püüdke kõik hea edasi anda oma sugulaste või naabrite lastele. Miks mitte? Olgugi, et nad ei ole teie sarnased, on ka nemad ometi teie järeltulev põlvkond.
Lootke, uskuge, unistage õnnest, rahust ja nende heaolust, kes teie järel tulevad.
Paljud arvavad ekslikult, et inimene kaotab aastatega elurõõmu. Selle kartus tõukab eakaid inimesi mõnikord kõikvõimalikele arututele tegudele, mis polnud neile isegi noorusaastatel omased. Ärge minge endast välja. Teie elu pole rõõmudest ilma jäetud, need on lihtsalt vahetanud suunda: seks on muutunud sügavaks kiindumuseks, pidude asemele on tulnud mõnusad koosistumised sõprade ringis.
Naudingud muutuvad aastatega sügavamateks ja tundelisemateks.
Välise veetluse kaotus teeb õnnetuks iga naise. Järk-järgult kaovad kasutusest eredad huulepulgad, dekolteeritud kleidid ning kõrgekontsalised kingad. Ometi on kuninganna ka 80-aastaselt kuninganna ning tiitel ei puutu asjasse. Stiilne välimus, targalt tehtud meik ning peamine — sisemine, hingeline ilu, intelligentsus, vaimujõud, oivaline huumoritunnetus ning elutahe. Selline naine, kes kannab väärikalt oma aastaid, sunnib alati endale järele vaatama. Ning kõik see on meie võimuses.
On rumal rünnata ja vihata aega — selle jooks on halastamatu ja meist sõltumatu. Peab rõõmu tundma elust ning seda nautima. Vanus aga… jäägu passi kaante vahele.
Visake õlgadelt liigsed aastad!
