Tütarlapsest sirgub tibi

 (101)
Tütarlapsest sirgub tibi
Corbis/Scanpix

Mis seal salata, tibikultuur on sisse murdnud meiegi peresse. Kuueaastane tütar on kõrvuni sisse võetud väikestele tüdrukutele suunatud ajakirjadest, mille läbiv mõte on kasvatada lapsest pelgale tarbimisele ja ilusolemisele orienteeritud naisisend.

Juba nõuab oma „ajakirja“ kolmenegi. Ei, sina ei saa, sina ei oska veel lugedagi, tõrjub kuuene, ja peidab oma kallid „ajakirjad“ riiulis kõrgemale. Kuigi lugeda on neis Barbie ja Printsessi nimelistes väljaannetes häbematult vähe. Peamise osa moodustavad Barbiede, printsesside, haldjate ja muude siredate naisolevuste pildid.

Imelik on see, et kahte peaaegu äravahetamiseni sarnast ajakirja annab välja üks ja sama Eesti kirjastaja. Mis näitab ilmselt, et turgu on kõvasti. Kontseptsioon aga on üks ja sama: nuputamismängud (nt missuguse käekoti peaks Barbie selle ja tolle kleidi juurde valima), värvimis-, kleepimis- või meisterdamisleheküljed (arendavad tavaliselt beibelikku suhtluskultuuri), retseptikene ja erakordselt primitiivsed piltmuinasjutud või koomiksid.

Põhiline on aga see, et iga ajakirjaga saab kaasa „tasuta kingituse“: kaelakee, kaamera, huuleläike või ninnunännu kotikese: kõik odav, ilmselt Hiinas valmistatud saast. Näiteks käekotike haises keemia järele nii võikalt, et ma ei imestaks, kui tundlike laste vanemad peagi tarbijakaitsele avalduse teevad, et see põhjustab nende võsukestel allergiat või lausa tõsiseid haigusi.

Igas numbris seisavad garanteeritult ilusolemise õpetuse „põhitõed“: missugused asjad kuuluvad ühe endast lugu pidava tütarlapse peeglilauale, missugune on parajasti kleidi-, kinga- või rannamood, kuidas kõndida nagu modell jne. Leidus isegi näomaskitegemise õpetus. Kui õpid juba kuueaastaselt kurgimaski tegema, siis on kindel, et tiinekaikka jõudes tead täpselt, missuguse kreemi ostmist emalt nõuda.

Ausalt öelda kitkusin ahastusest juukseid, kui sõbranna mu tütrele esimese tibiajakirja kinkis. Tütar oli aga rõõmust seitsmendas taevas ja ütles, et ta pole nii toredat kingitust veel mitte kunagi elus saanud. Lasteaias on tibiajakirjad olemas enam-vähem kõigil ning see on tüdrukute kõige kuumem kõneaine.

Nüüd on džinn purgist välja lastud ja teda sinna tagasi toppida näib olevat ilmvõimatu. Laps on oma „ajakirjast“ nii sillas, et ta oleks nõus loobuma ükskõik millest, aga mitte sellest. Muumid või Tähekesed ei huvita mitte kedagi. Nii paljus saime siiski kokkuleppele, et ostame ainult ühte, mitte kahte.

Te küsite kindlasti nüüd, miks ma ikkagi võimaldan lapsele toodet, mida ise pean täielikuks jamaks. Jah, minu meelest on tegemist sihikindla lapse ajude pesemisega ning tõeliselt kahjurliku tegevusega. Peale üliprimitiivse ja nilbusega piirneva kontseptsiooni on tekstiosade tõlge ajuvaba ja puine, kuigi komad, tuleb tunnistada, on enamasti õiges kohas.

Ostan „ajakirja“ lapsele selle pärast, et ta nii väga igatseb seda. Ja sest et kõigil teistel on. Tean, et need on kehvad põhjendused, aga kahjuks äärmiselt elulised. Leian, et pole õige keelata midagi, mis tundub nii ahvatlev — keelatud vili on ju eriti magus. Usun, et ükskord saab tütar ise aru, et see on nõme. Ette kindel olla muidugi ei saa.

Rääkisin tütrele ka päris avameelselt ära, mis on selle „ajakirja“ tegelik mõte. Ma ei tea täpselt, kas ta aru sai, mida ma silmas pean. Roosasid kõrge kontsaga kingi soovib ta endiselt, aga koos minuga end kreemitama pole veel kippunud. Keelamise asemel püüan teda leebelt raamatute juurde tagasi meelitada ning loodan, et kui „ajakirjahaigus“ läbi põetud, tekib taas ruumi mõistlikumatele huvidele.